ARVUSTUS: "Sully" – Clint Eastwood jooksis selle kangelasfilmiga lati alt läbi (10)

Eastwoodi eelmine film „Ameerika snaiper“ rääkis Iraagi sõja kangelasest Chris Kyle’ist ning oli hinnatud nii kinopubliku kui kriitikute silmis. Tea, kas just sellest innustust saanud, ent järgmisena võttis Eastwood ette veel ühe kangelasloo - sedapuhku on fookuses kapten Chesley „Sully“ Sullenberger, keda kehastab Tom Hanks.

Lühidalt loo sisust. 15. jaanuaril 2009 oli maailm tunnistajaks „Hudsoni imele“, kui kapten Sully liugles oma rikkis lennukiga Hudsoni jõe jäistele vetele. Põhjuseks oli tõik, et lennuk põrkas õhus kokku lindudega ning mõlemad mootorid lakkasid töötamast. Lähim lennujaam oli piloodi hinnangul liiga kaugel.

Kõik 155 pardal viibinud inimest jäid ellu. Kui meedia hakkas Sullyt tema erakordsete lennuoskuste eest kiitma, rullus lahti juurdlus, mis ähvardas tema maine ja karjääri hävitada.

Filmi eel pelgasin, et ehk on liiga palju rõhutud taaskord patriootlikkusele ja sarnaselt „Ameerika snaiperi“ filmile näeb kõikjal USA lippe ning loosunglikkust. Õnneks seda mitte, antud film on pigem ühe mehe ehk Sully lugu. Paraku jääb lugu pealiskaudseks – film on vaid tund ja 30 minutit pikk ning suure osa ajast võtab meenutus lennukatastroofist ja üldse sellest päevast. Tegelikult on see ka filmi ehedaim, isegi efektsem osa. „Me lähme Hudsonisse,“ teatas kapten 90 sekundit enne vette maandumist. Ema koos oma nutva lapsega; närviline ärimees, kes maandumise järel kohe vette hüppab ja paaniliselt kalda poole ujuma hakkab; poeg, kes isa silmist kaotab jne. Põgusalt näeb mitmeid reisilisi, aga veidi jäi ka häirima, et ühtegi lugu rohkem lahti ei harutatud. Kui tahad kinopublikut haarata kaasa elama mõne reisija saatusele, siis anna neile rohkem kui pelgalt teadmine – näe, vaata minutikese jooksul oli ka selline reisija. Võtame järgmised ette.

Katastroofimeenutuse kõrval keskendub ülejäänud film Sully ning kaaspiloot Jeffrey Skiles´i (Aaron Eckhart ) vaimsele võitlusele Transpordiohutuse Nõukoguga (National Transportation Safety Board – toim), kus ametnikud üritavad meestele tõestada, et tegelikult jõudnuks nad lennujaama.

Kõrvalseisjana tundub, et sealsed ametnikud muudeti filmis liigagi naeruväärseks – neist tehakse vaenlased, kelle loogika tundub olevat segu bürokraatiast ning arvutimängudes nähtust (kes meist ei suudaks arvutimängus ideaalmaandumist teha!). Ei paista realistlik. Hiljem lugesin, et tegelikult tegi mainitud Nõukogu filmi ettevalmistusprotsessi aegu isegi filmitegijatega koostööd, ent lõpptulemit nähes olid nad pettunud, et reaalsusest oli asi kaugel. Mine sa võta kinni, kellel õigus.

Kelle sõna jääb peale filmis, ei hakka siiski lahkama, jäägu igaühe enda vaadata. Veidi on kahju, et Hanksi tegelaskuju rohkem ei avata. Jah, tegu ongi lihtsa mehega, kes tahtis vaid teha oma tööd ning tähelepanu vältida, ent samas on ka lihtsusel mitu tahku. Kaudselt näidatakse meile ka tema perekonda ehk tema naist (Laura Linney), kes oma meest koju igatseb. Ent see tegelaskuju jääbki vaid hääleks telefonitorus, kui Hanks temaga mõnede telefonikõnede jooksul vestleb.

Kokkuvõttes võiks öelda, et filmil on palju potentsiaali – reaalne tugev taustalugu – ent linateos ise jääb kompavaks. Kahjuks keskpärane võrreldes mitmete teiste Eastwoodi selle sajandi lavastajatöödega (ise soovitaks vaadata näiteks 2008. aasta filmi „Gran Torino“).

Punktid: 5/10