Iivi Jõe-CannonFoto: Kanal 2
Toimetas Gerly Mägi 13. september 2016 23:01
Kas pole mitte nii, et tõsielusari "Eesti otsib presidenti" jääks poolikuks, kui meil puuduksid üllatusesinejad? Igal juhul üks üllatusesineja on siia enesekindlalt vürtsi lisama tulnud. "Kui mind ei valita, kaotab Eesti riik," põrutab 78-aastane Iivi Jõe-Cannon.

Kas mäletate, et veel suve hakul oli neid, kes arvasid, et võiksid olla parim valik järgmiseks Eesti presidendiks, mitu tükki? Tänaseks on asjad siiski settinud ja kandidaatide ring koomale tõmmatud. Mis muidugi ei välista üllatuskandidaate valimiskogus. Ja nagu tellitult – üks söakas daam, kes ennast Raja Teele kombel esimesena selliseks mustaks hobuseks pakub, on meil täitsa olemas.  

"Ja kui mind ei valitaks – mina sellega midagi ei kaota, aga Eesti riik kaotab," ütleb politoloog Ilvi Jõe-Cannon.

Soliidses eas Jõe-Cannon elab Tallinnas Tõnismäel. Hariduselt politoloog, tänaseks pensionil, on ta otsustanud ise julgelt härjal sarvist haarata. Täpsemalt öeldes saatis ta kohe pärast presidendivalimiste luhtumist riigikogus vallavolikogude esimeestele pöördumise, kus palus kandidaadina ennast toetada.

"Nagu Ameerikas öeldi – ma viskan ka oma kübara sinna areenile ja tegingi siis seda," selgitab ta. 

Keeruline elukäik

Ehkki Jõe-Cannon on senini aktiivne osaline erinevates ühiskondlikes organisatsioonides ja tegevustes, avaldab artikleid ja toimetab muidu tegusalt, pole tema taust võib-olla üldsusele siiski eriti tuntud. Tegemist on daamiga, kelle perekonna keeruline elukäik on kui Eesti rahva kannatuste portree. 1944. aastal lahkus tema ema koos nelja lapsega sõja eest kõigepealt Saksamaale, kus elati pagulaslaagris, ja sealt edasi Ameerika Ühendriikidesse. 

Jõe-Cannon on õppinud ajalugu Connecticuti ülikoolis ning sai politoloogia magistrikraadi Indiana ülikoolist. 80ndatel keskendus ta eelkõige Eesti asja ajamisele USAs – võttis vastu Eesti gruppe ja oli aktiivne osaline Eesti vabaduspüüdlusi toetavas lobigrupis. Tagasi Eestisse jõudis ta 1997. aastal. "Ma mõtlesin juba USAs, et kui ma lähen pensionile, ma kindlasti tulen Euroopasse tagasi elama,“ räägib ta. 

Visati sotside hulgast välja

Ka siin on ta jätkanud aktiivset osalust ühiskondlikus tegevuses – näiteks Eesti naisuurimus- ja teabekeskuses ning karskusliikumises, aga avaldanud ka hulgaliselt artikleid. Kusjuures end presidendikandidaadiks ei ole see tal esimene kord pakkuda. Ka 10 aastat tagasi, kui ta veel sotside ridadesse kuulus, pakkus ta end ise välja. "Kui ma tulin, siis see oli nii loomulik, et kodanikuna sa osaled, pakud ennast," ütleb Jõe-Cannon. 

Kuid sotsidega läksid tal suhted sassi. Põhjuse andis ta ise, kui hakkas süüdistama toonast europarlamendi liiget ja presidendikandidaati Toomas Hendrik Ilvest tollasele abikaasale Evelin Ilvesele erakonna kassast mitte millegi eest palga maksmises. "Oli see ju kõlberüüste, mis ma seal avaldasin. Ja mina ei lähe ütlema ilma, et ma uurin lähemalt. Tavaliselt ma üritan ikka kolme allikaga kontrollida, mida ma ka tegin," räägib ta.

Kolm allikat või mitte, aga sotsid lükkasid süüdistused tagasi, Ilvesest sai järgmine president ja Jõe-Cannon visati kogu jutu peale hoopis parteist välja. 

Pakub end jälle

Ent tuleme nüüd natuke lähemale tänasele päevale – tegelikult hakkas Jõe-Cannon ka nüüd endast kui võimalikust presidendikandidaadist parteidele märku andma juba möödunud aastal.

"Ma juba siis esitasin ennast kui kandidaati, et nad arvestaks – kes nad riigikogus on, need erakonnad – et nad arvestaks minuga," räägib Jõe-Cannon.

See ei läinud väga edukalt. "Mõned väga viisakalt võtsid mind vastu, mõned ei vastanud – tänapäevani ootan," ütleb ta.

Näiteks IRL kohe üldse pole tahtnud vastata. "Saatsin ka härra Tsahknale (kirja – toim.) ja vastust ei tulnud. Ühel seminaril nägin teda ja ütlesin, et ma saatsin kirja ja ma ootan vastust. Ja-ja, tuleb. Ma olen kolmel korral teda näinud. Juba läheb naljaks," lisab Jõe-Cannon. 

Annetas Vabaerakonnale

Ei tahtnud teda presidendikandidaadiks esitada isegi Vabaerakond, kelle kampaaniale annetas Jõe-Cannon enne eelmisi riigikogu valimisi 5000 eurot. "Ma kohtusin ka – nemad ka ei ole mind toeatanud. Mulle lausa üks liige ütles välja, et mul pole mingit šanssu – jaa, muidugi!"

Ja just see, et võib-olla nüüd on, pani Jõe-Cannoni uuesti ehk juba kolmandat korda kandidatuuri välja pakkuma ja vallavolikogudesse kirjutama. Ta ütleb, et ebaõnnestumine riigikogus tähendab usalduskriisi ja tegelikult ongi vaja värsket nime. "Ja siis, kui see kukkus läbi – usalduskriis – ma mõtlesin, mis meist saab? Ja sellepärast ma tulingi – musta hobuse fenomen ei ole ju midagi uut," selgitab ta.  

Ehk saab kandidaadiks?

Ja päriselt ka – ta tunneb muret Eesti käekäigu pärast. "Aastaid juba ma ei kuule, et sellel riigil oleks mingi visioon. Praegu ka – kui ma kuulan, millest need kandidaadid räägivad," kritiseerib ta Eesti üldist poliitilist maastikku.

Aga mis see visioon peaks olema? "No see on juba preambulis sees põhiseaduses. Eesti keele ja kultuuri säilimine. Sellele tuleks keskenduda," tõdeb Jõe-Cannon. 

Ta ütleb, et on nii erakondlikult kui majanduslikult täiesti sõltumatu ja poleks seega kontrollitav. "Ma olen sõltumatu. Vat see vist ei istu poliitikutele, et ma olen sõltumatu," sõnab ta. 

Kuid ikkagi – kui tõsiselt ta oma võimalusi kandidaadiks saada siiski hindab? "Ei tea, võib-olla juhtub," ütleb ta ja tunnistab, et päris selleni, et tal mõni kandideerimiseks vajalik allkiri olemas oleks, pole ta veel jõudnud. "On inimesi, kes on ütelnud, et ta toetab mind," lisab ta.

Ehk siis päris naljana seda kandideerimist nüüd kindlasti võtta ei tasu. Vähemalt Jõe-Cannoni enda tegemistes. "335 inimest tulevad kokku. Võib-olla seal on 21. Mõtle – matemaatika," märgib Jõe-Cannon. 

On tähelepanuväärne, et politoloogid, kellel palume hinnata Ilvi Jõe-Cannoni šansse kandidaadiks ka tõepoolest saada, kirtsutavad nina ja liigitavad tema initsiatiivi kurioosumi valdkonda. Ja sellist mittetõsist teemat peetakse paremaks ka mitte kommenteerida. Kuid teisalt – eks julge pealehakkamine ja oma mõtete edastamine on pool võitu. Väärib ju seegi kiitust. "Mind igal juhul huvitab politoloogina, mis juhtub. Ja osaleda. Seda ma olen ju teinud aastaid ja aastaid. See on mulle nii loomulik," lisab ta.