Vaevalt Ieval sinusuguse lojuse õnne tarbis on, ärae nnast nii tähtsaks ka pea. Tavaline mõttetu kommentaator kes kommenterib kuidas ta EI soovi teistele õnne. Tahad medalit v?
Minu lugu. Mina omal ajal ei riskinud. Päris suur vanusevahe oli. Noor naine on muidugi väga meeldiv ning ahvatlev. Aga parem karta kui kahetseda. Kui olin mõned aastad üle neljakümne, püüdsid kolleegidest kosjasobitavad naisterahvad mind paari panna nii 21-22 aastase noorikuga, minu töökaaslasega. Tüdruk oli tõesti päris kenake. Ainult väga tõrges ja tagasihoidlik, range koduse kasvatusega. Sellepärast tal tookord ma poissi polnudki. Ja ka minu vastu näis ta mingit huvi ilmutavat (mine tea, vahest äkki ehk kosjasobitajate agitatsiooni mõjul?) Mõtlesin korraks tõesti, et äkki võtakski asja ette, võtakski tüdruku ära. Aga siis tuli mul mõistus koju tagasi. Et algus oleks küll väga ilus, kuid mis saab sedasi edasi? Et kui tema on alles varases keskeas, 30-nene, olen mina juba 50! Ja kui on 40-nene, aktiives keskeas, oleksin mina juba 60-nd ja pensionieelik. Lähevad veel mõned aastad ja siis? Mina oleksin vanamees ja võhm juba väljas, temake aga armatsemiseks veel mõnusaimas eas. Heaga see küll ei lõpeks, sest eks ihu tahab ikka oma. looduse vastu ei saa. Ja varsti olekski mõni vastutulelik naabrimees abi pakkumas. Mina olen aga sarvede suhtes vägagi allergiline, armukade nagu korsiklane. Seega leidsin, et olgem mõistlikud. Kui naine võtta, siis ikka enam-vähem omaealine. Mõni aasta siia-sinna.
No nii, mingi päss oma eluloo kirja pannud kuidas tema arvates õige on. Inimesed, olukorrad ja soovid on erinevad, kõik ei ole nii nagu sina arvad. Jäta rahule ja lase neil õnnelik olla, tüdruk oleks puhtalt juba sellise näägutamise pärast minema läinud.
KOMMENTAARID (28)