ARVUSTUS: "Koorekiht" – mida teha, kui armastad kahte meest? Nagunii langetad vale valiku! (1)

Film toob vaataja ette elu uskumatud paradoksid. Inimesed, kes päevast päeva koos töötavad, ei pruugi teada, et on samasse naisesse armunud. Me võime südant puistata ja nõu anda kellelegi, kes meilt tegelikult armastatu röövib. Võime olla juba otsustanud, kas olla mingi inimesega koos või mitte, aga lõpuks ikkagi talitada vastupidi. Võime midagi tahta ja mitte tahta samal ajal. Võime muutuda sarnaseks inimestega, kelle moodi me olla ei tahaks.

1930ndatel hargnev lugu saab alguse, kui New Yorgis Bronxis sündinud Bobby Dorfman (Jesse Eisenberg) kolib Hollywoodi, et oma kuulsa onu Phil Sterni (Steve Carell) talendiagentuuris tööd saada. Peagi armub ta onu sekretäri Veronicasse ehk Vonniesse (Kristen Stewart), kes aitab tal end Los Angeleses sisse seada.

Noori ühendab see, et nad hindavad lihtsust ja näevad, kui tühine on koorekihi seltsielu. Parema meelega veedavad nad aega hämaras baaris kui läikivglamuurses restoranis või klubis. Ent kõik võib ühe sõrmenipsuga muutuda. Bobby pole ainus mees, kes Vonnie südamesse pesa pununud, ja tollel teisel mehel on trumbina lauale laduda majanduslik stabiilsus.

Tegu on filmiga, mida vaadates saab peamiselt naerda - kohati mõrult -, kuid natuke ka nutta. Lugu iseenesest on tõsisemast tõsisem, kui ennast samasse situatsiooni mõelda. Ometi ei ole lavastaja rõhunud emotsioonidele. Jutustaja pajatab juhtuvast üsna mängleva kergusega.

Vahepeal läheb fookus kaduma, sest Bobby käekäigu kõrval näidatakse ka tema värvikate pereliikmete sekeldusi. Teisest küljest toovad tema pidevalt üksteise kallal võtvad vanemad, gängsterist vend ja kooliõpetajast õde, kes abielus vägivallavastase intelligendiga, filmi parasjagu koomilisi momente.

Kui järele mõelda, on enamiks tegelaskujusid kohati koomilised – alates kogelevast nohiklikust Bobbyst, lõpetades tema hõivatud töönarkomaanist onuga, kel telefon iga mõne sekundi tagant heliseb ja kes õepoega õieti ei mäletagi. Edukad seltskonnategelased, kes peolt peole lehvivad, on lausa karikatuursed.

Kuid viimaks jäävad pinnale tõsised mõtted. "Elu on komöödia, mida kirjutab sadist," lausub Bobby üsna filmi lõpu poole loo kokkuvõtteks. Tabavamaid sõnu on raske leida. See film ei ole inimestele, kes seedivad ainult üdini õnnelikke lõppe.

Vaevalt, et keegi lahkub kinosaalist, ilma et saaks tõmmata mingeidki paralleele oma eluga või tabada end äratundmiselt, nagu "Ma tean ka kedagi sellist!" või "Jah, nii rumalat juttu olen minagi seltskonnas kuulnud!"

Täiesti omaette dimensioon on see, et seda filmi on ilus vaadata. Sisutust lobast ja lõpututest valefassaadidest hoolimata mõjuvad 30ndate svingmuusika, kaunid kostüümid ja teineteise vastu liibuvaid paare täis tantsupõrand nii ligitõmbavalt.