Raamat

ARVUSTUS: "Harry Potter ja neetud laps" – kulunud ajas rändamise motiiv, aga haaravalt põnev lugu 

Kais Allkivi, 11. september 2016 15:32
"Harry Potter and the Cursed Child" ("Harry Potter ja neetud laps"), Jack Thorne, kirjastaja Little, Brown, London 2016.Foto: Stephen Chung/LNP/REX
Rowlingu Harry Potteri lugudega üles kasvanud põlvkond ja muudki fännid hoidsid mitmel põhjusel hinge kinni, kui kaheksas Potteri-raamat poelettidele jõudis. Ühelt poolt küll nostalgiast ja rõõmust, kuid teisalt hirmust, et ega teise autori, Jack Thorne’i kirja pandud ja veel näidendi vormis teos neile armsaks saanud romaanisarjale kuidagi varju heida.

Olles lugenud näidendi ingliskeelset originaali "Harry Potter and the Cursed Child", võin öelda, et kartused on alusetud. Lugu, mis on võlurpoiss Harry Potter looja J. K. Rowlingu, teatrilavastaja John Tiffany ja näitekirjanik Jack Thorne’i ühine vaimusünnitis, haarab lugeja samavõrd lahtilaskmatult endasse kui aastatetagused romaanid. See erutus, mis ei lasknud omal ajal telliskivipaksusi fantaasiaraamatuid käest panna, tuli naksti! tagasi.

Samal teemal

Kaheksanda Potteri loo tegevus hakkab hargnema 19 aastat pärast seda, kui Harry ja teised heade võlurite poolel võidelnud said seitsmenda raamatu lõpus jagu Voldemortist, kes püüdis kehtestada kurjuse ülemvõimu.

Harry on 38aastane, juhib võlukunsti ministeeriumi korrakaitsebürood, abielust parima sõbra Ron Weasley õe Ginnyga on tal kolm last. Sündmuste keermes on nende keskmine laps – poeg Albus Severus, kes saanud nime Sigatüüka endise direktori Albus Dumbledore’i ning üllatuslikult õilsaks eneseohverdajaks osutunud nõiajookide õpetaja Severus Snape’i järgi.

Minnes vastu esimesele aastale võlukunstikoolis, saab Albuse parimaks sõbraks Harry kooliaegse vaenlase Draco Malfoy poeg Scorpius. Sõõlamiskübar paigutab Albuse koos Scorpiusega Slytherini majja. Kihin-kahin selle ümber, et Potteri poeg ei õpigi isa kombel Gryffindoris, ei taha vaibuda. Takkapihta osutub Albus pigem raamatunohikuks kui osavaks lendluudpalluriks nagu Harry. Ta tajub isa kuulsust vastiku koormana oma õlgadel, Scorpiust jällegi ümbritsevad kuulujutud, et ta on tegelikult Voldemorti järeltulija.

Kahe äratõugatu, Albuse ja Scorpiuse vahel areneb välja nii tihe side, mis on vaat et võrreldav Alan Turingu ja tema koolivenna Christopheri sõprusega filmis "Imiteerimismäng". Tõsi, mõlemad võluriõpilased näitavad siiski üles huvi tüdrukute vastu.

Mis siis, kui Voldemort oleks ikkagi võitnud?

Seikluse lükkab käima see, et poisid saavad küüned taha ajakeerajale, mis on lugejale tuttav kolmandast Potteri-raamatust "Harry Potter ja Azkabani vang". Albus tahab ajas tagasi minna, et päästa neljavõluriturniiri lõpus hukkunud Cedric Diggory, kelle surmas ta süüdistab oma isa.

Ühelt poolt on ajas rändamise motiiv üsna kulunud – mõelgem sadade näidete hulgas kas või H. G. Wellsi "Ajamasinale", Robert Zemeckise filmitriloogiale "Tagasi tulevikku", thriller’ile "Liblikaefekt", Diana Gabaldoni raamatusarjale "Võõramaalane" ja samanimelisele seriaalile, Audrey Niffeneggeri romaanile "Ajaränduri naine" ja selle põhjal vändatud filmile – ning Potteri seeriaski on seda juba kasutatud. Võinuks ehk välja mõelda midagi originaalsemat? Teisalt on fännidel ilmselt hea meel ka vanadest Potteri lugudest tuttavaid elemente taaskohata ning kui kellelgi on kuri kavatsus Voldemort tagasi tuua, siis on igati loogiline, et ajas reisimine mängu tuleb.

Minevikus käimisel võivad olla ootamatud tagajärjed tulevikule ehk siis ajas rändajale harjumuspäraseks saanud olevikule. Inimesed, kes ühes reaalsuses elavad, võivad teises reaalsuses olla surnud. Või üldse mitte kunagi sündinudki. Ja mis saab, kui sa minevikku lõksu jääd?

Lugeja ei pääse üllatustest. Mõndagi uut saab ta teada Sigatüüka Ekspressil maiustustekäru lükkava vana nõia, täiesti uues valguses paljastuva Draco Malfoy, ennast portreedes ilmutava Dumbledore’i ja Snape’i jahmatamapaneva ohvrimeelsuse kohta.

Hoolimata sellest, et tegu on fantaasiamaailmaga, on lugu ise eluline, käsitledes suhteid vanemate ja teismeliste laste vahel, kuulsa vanema lapseks olemise painet, eelarvamusi ja koolivägivalda. Kõik need teemad saab päris ellu üle kanda.

Jääme ootama Krista ja Kaisa Kaera tõlget, mis peaks ilmuma kevadel ja põhinema Inglismaal lavale jõudnud näidendi täiendatud versioonil.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee