ARVUSTUS: "Kuningas Kristiina" – valitseja elu on karm ohverdus (1)

Arukal naisel oli 17. sajandil raske tagurlikele ülikutele ja usumeestele selgeks teha, et ta on midagi enamat kui vahend uue kroonprintsi sünnitamiseks, kes peab kiiremas korras leidma enda kõrvale kuninga.

Kristiina (Malin Buska) on 18aastaselt Rootsi (ja ka Liivimaa) troonile tõustes karmikoeline ja mehelik. Isa soovil on teda kui kuningapaari ainsat järeltulijat kasvatatud nagu poissi – ta on osav vehkleja ja jahipidaja, saanud hea hariduse, palju lugenud ja valdab mitmeid võõrkeeli. Sellest ka filmi pealkiri "Kuningas Kristiina".

Elu pole Kristiinat hellitanud. Gustav II Adolf hoidis teda kui silmatera, kuid tüdruk oli vaid kuuene, kui isa Kolmekümneaastases sõjas hukkus. Tema sakslannast ema Maria Eleonora von Brandenburg pööras arust ära ega lubanud poolteist aastat oma abikaasa kirstu sulgeda ja kadunut maha matta. Tütrest leskkuninganna suuremat ei hoolinud, sest pärast sünnitust oli korraks arvatud, et võimsat kisa teinud tita on kauaoodatud prints, ning ema ei saanud iial pettumusest üle.

Ühe oma ajastu harituima naisena püüab Kristiina muuta Stockholmi Põhjamaade Ateenaks – võtab nõuks rajada teatreid ja raamatukogusid ning koondada enda ümber filosoofe, teadlasi, kirjanikke, kunstnikke. Ta seab kahtluse alla luterluse kasinad põhitõed. Kuid põrkub kitsarinnaliste, keeleoskamatute ja religioonist pimestatud aadlikega ning lihtrahvaga, kes januneb pigem õlle kui teadmiste järele.

Kammitsetud lesbiarmastus

Kristiinat võiks vist nimetada radikaalseks naisõiguslaseks, sest mõte sünnitamisest ning isegi õukonnadaamide naiselik jutuvadin tekitavad temas vastikust. Ta ei pea kõiki oma suguõdesid võrdseteks, vaid tajub enamasti üleolekut. Samas õhutab ta oma lemmikõuedaami, kellele ta peagi südame kaotab, ratsutama meestesadulas, sest naistesadul on tema sõnul alandav ja ebapraktiline.

Pole ime, et Kristiinal, kes kannab pigem pükse kui uhkeid kleite, tärkavad tunded võluva ja graatsilise kammerneitsi Ebba Sparre (Sarah Gadon, "Printsessid linna peal") vastu. Valitsejanna on kareda tundeeluga ja teab – nagu ta isegi tunnistab – mõõgavõitlusest rohkem kui emotsioonidest. Kaunis silmarõõm õpetab talle õrnust ja suudlemise kunsti.

Maitsekalt väljapeetud film piirdubki suudlusstseeniga ja kaadritega sellest, kuidas pooleldi paljastatud naised endid kirehoos teineteise vastu suruvad. Pinget kruvivad üles nende aplad, kuid segaduses näoilmed, ja stseen, kus Kristiina Ebbale kirsstomateid suhu pistab.

See intiimne sõprus ei jää märkamata Kristiinat kasvatanud ja harinud riigikantsleril Axel Oxenstiernal (Michael Nyqvist, "Lohetätoveeringuga tüdruk"). Sündsusetus tuleb peatada. Kuninganna, kes peab ju ometi olema enda rahvale eeskujulik teejuht, lahutatakse oma kallimast, kuid mahasurutud armastus ei anna kummalegi naisele rahu ja paneb Kristiinat meeletusi tegema.

Noorest näitlejatarist Malin Buskast kiirgab ühelt poolt majesteetlikkust, autoriteeti. Kui ta kõneleb, siis aeglaselt ja valjusti, rõhutatult selge diktsiooniga – ta on mõjus ja jõuline. Teisalt suudab peaosatäitja mänglevalt ümber lülituda lapselikuks vabaks hingeks, kes parima meelega öösel lahtiste juuste lehvides ringi ratsutaks.

Arstlik läbivaatus kümnete meeste ees

Naha alla poevad suures plaanis emotsionaalsed näoilmed. On sümpaatne, et film keskendub Kristiina elule kuluaarides, näitab tema tugevusi ja nõrkusi, ei maali teda üdini sümpaatseks kangelaseks ja kannatajaks, vaid aitab seda huvitava saatusega ajalootegelast mõista.

Linalugu jätab monarhi piiratud vabaduse, keeruliste inimsuhete ja ajastute erinevuse üle mõtisklema veel päevadeks. Siiani kummitavad jahmatust tekitavad stseenid sellest, kuidas alasti troonipärijale suures saalis ülikutekogu ees tervisekontrolli tehakse, et tema valitsemiskõlblikkuses veenduda.

Minus süttis huvi uurida filmivaatamisele järgneval päeval, milline oli kuninganna Kristiina elu tegelikult. Sain kinnitust, et kõigi tähtsamate tegelaste prototüübid olid päriselt olemas, kuid mõndagi on filmis ka muudetud. Näiteks jääb kinolinalt mulje, et Kristiinast ning prantsuse matemaatikust, filosoofist ja loodusteadlasest René Descartesist (Patrick Bauchau) saavad suured sõbrad, kuid ajalooallikate põhjal polevat neil kohtumistel head klappi tekkinud.

Muide, kuninganna Kristiina järgi on nime saanud Kristiine linnaosa ja Kristiina tänav Tallinnas.