Operatsioon Foto: Küllike Rooväli
Inimesed
10. september 2016, 15:56

Terminaatori luupainaja: käsivarre tükk asendab põske ja ala­lõualuu kohale kruvitakse säärekont (6)

Eesti pea- ja kaelakirurgid annavad uue võimaluse ka enesehävitajatele.

Miks ma midagi ei näe? Ümberringi klõbisevad ja kolisevad arstiriistad, inimesed askeldavad. Ma kuulen kõike, aga midagi öelda ei saa. Appi, aga miks ma olen ärkvel!?

UUS ALALÕUALUU POOL: Selline titaanplaat hoiab koos kolmest pindluu tükist ja lihaskoest ehitatud lõualuud. Foto: I-Dent

Pingutan, et tähelepanu võita. Rääkimisvõime on kadunud, ükski lihas ei liigu. Kolistamine ümberringi jätkub. Kas operatsioon polegi veel alanud? Kas mind hakatakse lõikama, kuigi olen ärkvel?

Teen viimase ponnistuse. Ilmselt mingi kehaosa kuulab seekord sõna. "Ärge liigutage! Ärge kartke, operatsioon on lõppenud, kõik on hästi!" lausub rahustav naishääl. Vajun tagasi magusasse narkoosiunne.

Kui silmad ükskord lahti tulevad, seisab mu voodi ees hämaruses õde ja küsib, kas kõik on hästi. Pilgutan silmi. Intensiivis voolikute otsas ärgata pole kuigi hull.

Ainult see kohutav toru, mis hingata aitab, kogub kõrisse sülge ja ajab kõõksuma. Õde saab mu punnsilmadest hetkega aru, et vaja on aspireerida. Valu lõikab hingetorusse, aga pool tundi saab jälle lämbumistundeta tukkuda.

Kas tuleb hea lugu?

Juba teist päeva on paha-paha-paha. Sa ei jõua isegi silmi lahti hoida. Ninast sisenevad plasttorud ja kanüül toimetavad omasoodu kehasse vajalikke aineid, õhku, toitu ja ravimeid.

SOBITAVAD PAIKA: nii leiab koha titaanplaat, mis hakkab toetama ehitatavat ülalõualuud. Foto: Küllike Rooväli

Luupainajana ilmub pärast iga uinumist silme ette töökaaslane, kes tahab teada, kas sain hea loo. Kas tõesti peab ajakirjanik selleks, et saada hea lugu, laskma end ribadeks lõigata ja siis voolikute otsas piinlema?

Oli mul ikka vaja sellega nõustuda? "Ma ei taha sind enam kunagi näha, kuramuse staar!" hüüan unes. "No sain, sain hea loo, sain!" vastan ja vajun ära.

Minu kõrval nohisevad, kõõksuvad ja köhivad teised intensiivravipalati haiged. Igaühel oma nägemused. Õed ja hooldajad kõnnivad meie vahet, aspireerivad, abistavad, küsivad.

"Homme võtame teie torud ära, hakkate ise hingama ja sööma!" Need õe sõnad on nagu taevamanna. Esimese lusikatäie hapukoore maitse. Selle nimel tasub elada!

Operatsioon, mille käigus ehitatakse uus ülalõualuu. Foto: Küllike Rooväli

Paar päeva hiljem on pea- ja kaelakirurgia osakonna palatis PERHi Mustamäe korpuse 11. korrusel vaikus. Hommikune visiit algab, valged kitlid voolavad tuppa. Doktor Indrek Mikomäe taskulamp sihib mu vaevu avanevasse suhu. "Nii, lapp on ilus… Kas kaebusi on?" Kitlid voolavad palatist välja.

Mu vasaku käsivarre pealt on välja lõigatud suur koetükk – nii nahka kui lihaseid, millest on mulle uus põsk tehtud. Suurem osa mu endisest käetükist on nüüd suus, parasjagu paks ja paistes.

Arstid nimetavad seda plastikalapiks. Vähk, mis oli hõivanud parema põse sisu ja pannud nahka suunurga, on täielikult välja lõigatud ja vedeleb koos teiste ebanormaalsete söödikutega kusagil laboris.

Tunnen keelega, et suus on karv. Appi, aga see kasvab ju seal! Tegelikult kaob karv peagi ning algul karedana tunduv käenahk muutub suus olles iga päevaga järjest sarnasemaks suu endise limaskestaga.

Vaatan peeglisse ja imetlen oma paistes pead, mille vikerkaarevärvid hakkavad tasapisi taanduma. Metallklambrid helgivad dekoratiivselt lõual ja vasemal käsivarrel, huuli palistavad kaunid sinised õmblused.

Terminaator kadestaks mind. Homme kõliseb protseduuride toas lõbusalt neerukauss, kuhu kukuvad esimesed õe poolt välja võetud klambrid. Turse taganeb tasapisi ja suunan oma mobiili peegli poole.

Selfile jääb mu laiaks veninud kurb kurginägu, mida poolitab sinakate õmbluste jada. "Mine sa tea, äkki tuleb sellest kunagi veel lugu," mõtlen eneseõigustuseks. "Siis on ju pilti ka juurde vaja."

Puhastverd terminaator

Viis aastat hiljem istun PERHi 11. korrusel pea- ja kaelakirurgia osakonna arstide toas ja saan teada, et Euroopas elab minu diagnoosiga patsientidest vähemalt viis aastat 50 protsenti, Eestis 40.

"Kümme aastat tagasi oli viie aasta elumus meil veel 30 protsenti, nii et oleme tõsiseid edusamme teinud," lausub doktor Mikomägi. Seekord ei pea ma hea loo jaoks õnneks enam opilauale ronima – ei saa olla pruut igas pulmas ja kadunuke igal matusel.

Mikomägi näitab mulle tänase patsiendi haigust kabinetiriiulil seisva kolju pealt. Nagu Hamlet, pealuu pihus, istub arst laua taga ja seletab, kuidas lõigatakse peaaegu vasaku silmani ära ülalõualuu, kõva suulagi ja kuidas ehitatakse patsiendi abaluud ja lihaskude sisaldavast tükist asemele uus näoosa.

Mikomäe sõnul on Eesti väike: pea- ja kaelakirurgid on ühtlasi pioneerid plastikakirurgias, sest oma tegude tagajärg – vähi väljalõikamisel tekkiv tühimik – tuleb ka millegagi täita. Muidu ei saa patsient süüa ega juua ning sureks kokkuvõttes ikkagi ära.

Selgub ka kurb tõsiasi, et nagu minul, nii on ka kõigil juba korra lõigatud saatusekaaslastel risk uuele kasvajakoldele väga suur.

"Mida paremini ravime, seda rohkem inimesi jääb elama, ja seda suurem on ka võimalus, et näeme patsiendil ka teist kasvajat ning jõuame ravida ka seda," räägib arst.

Nuputan, et mitu protsenti moodustab osakonna elulevatest edusammudest minu tagasihoidlik isik. Lisaks esimesele, viie aasta tagusele lõikusele, olen üle elanud veel teisegi, aastal 2013. Teisel katsel ronis vähk igemesse ja lõualuusse ning tuli välja lõigata koos alalõua parema poolega.

Vaid sukasilmana mööda säärt jooksev punane joon reedab, et vasakust jalast on võetud lihaskude ja pindluu tükk, millest ehitati mulle titaanplaadiga ühendades suur tükk alalõualuud. Aga jalg tatsub ja suu matsub. Aeg parandab haavad ja uudishimu ei kao.

Loputan tühjaks joodud kohvitassi vee alt läbi ja viskan fotokoti õlale. Aasta on 2016, kell on kaheksa hommikul. Valged kitlid on juba jõudnud läbi voolata kõigist palateist ja algab pikk lõikusepäev.

Kirsipunane kostüüm, roheline võrkmüts ja sinine mask annavad mulle koos siniste kummikotadega kordumatu välimuse. "Peegel!" Ei saa ma seegi kord läbi selfita.

Osavate käte ring

Selleks ajaks, kui ma pildimasinaga lõikust piiluma jõuan, sikutavad õed kirurgidele steriilseid kitleid selga. Kokku on opitiimis kümmekond inimest. Eredas ledlambi valguses läiklevad operatsiooniõdede Elle Vaari ja Anneli Siimo ees steriilsetel laudadel metallist tööriistad.

Üks must karp meenutab mulle lapsepõlve – aega, kui legosid polnud, küll aga konstruktor nimega Noor Tehnik, mille abiga õppis jube hästi metallplaadikesi kokku kruvima. Nüüd ootavad sarnased, kuid titaanist tehtud plaadid kirurgide osavaid käsi.

Patsiendist paistab linade alt vaid pool nägu. Täpsete lõigetega tekib siksakjoon, mis patsiendi näo poolitab.

"Kõigepealt võtame haige kaelalt ära lümfisõlmed, kuhu kasvaja võib edasi minna," selgitab Mikomägi. "Siis eemaldame kasvajast haaratud koed." See on ülimalt lihtsustatud kokkuvõte ülikeerulisest tööst.

Saag appi ja poolitatakse ka lõikust takistav alalõualuu, mis tuleb kõrvale tõsta. Vaja on minna kaugele, sest asendamist vajab terve vähist vaevatud suulagi, sisemised mälumislihased, osa põske ja ülalõualuud.

Korraga töötab kaks operatsioonimeeskonda: samal ajal kui Mikomägi ja kirurg Birgit Volmer lõikavad assistent Hardi Jaagori abiga lahti nägu, askeldavad pea- ja kaelakakirurgid Lauri Maisvee ja Enn Tuulik haige abaluu piirkonnas.

Just sealt võetakse plastikalapp luu-, lihaskoe ja nahaga, millest saab haige suulae ja ülalõualuu asendaja. Anestesioloog Peeter Kivik hoiab pilgu patsiendi seisundit kajastavatel monitoridel.

Olgu parasjagu töös skalpell või saag, uhab peen füsioloogilise vedeliku juga lõikejäljest verd ära ning varjuna saadab seda peen aspiraatoritoru, mis kõik liigse välja imeb. Tundub, nagu töös ei oleks mitte kaks lõikustiimi, vaid kaks ülimalt kõrgelt haritud kaheksajalga, õigemini kaheksakätt.

Kuigi käterägastik opihaava kohal on kohati vägagi tihe, ei põrku ükski käsi ega tööriist teisega.

Terve tööpäeva kestva lõikuse esimene pool on nagu üks pikk peen lammutamine, mille käigus ei lõigata mitte lihtsalt liha, vaid prepareeritakse välja vajalikud veresooned ja närviotsad.

Ajakirjanik ei näe ega taipa midagi sellest, milliseid peeni kudesid eraldavad kirurgid, kes vaatavad oma "tööpõldu" läbi spetsiaalsete suurendavate prillide.

Pilt on üsna näotu: patsiendi näonahk ja pealmised koed on niitide ja pintsettide abiga kahele poole laiali tõmmatud.

Saag töötab, punane lihakäntsakas maandub operatsiooniõe laual, see ongi pahalane – ebanormaalne rakkude kogum, millel pole enam midagi ühist sellel kohal kasvama pidavate rakkudega. Preparaat läheb purki, laborisse uurimiseks.

Kolm plaati ja 22 kruvi

Eraldi topsikusse saab hoiule patsiendi liigseks muutunud kuldhammas. Kadestan. Mul polnud midagi nii väärtuslikku hoiule anda.

Kui enne lõunat käib peamiselt lammutustöö, siis pärastlõunal algab ehitamine ehk rekonstruktsioon.

Ülalõualuu jaoks väänavad kirurgi osavad käed tangide abiga valmis plaadi, millest saab abaluust tehtava ülalõualuu tugi. Käib kerge praks ja peaaegu valmis töö on mokas. Töö algab uue plaadiga otsast peale.

Ainult titaanplaat ei peaks vastu ka lõuas. "Ilma plastikalapi luukoeta, mis kasvab kinni, plaat ise murduks," selgitab Mikomägi. "Isegi kolme millimeetri jämedune plaat väsib."

Plastikalapp lõigatakse võimalikult sarnaseks endise ülaigemega, et tulevikus saaks näo- ja lõualuukirurgid suu söömiseks vajalikule proteesile sobivaks kohandada.

Esimest korda pannakse uut ülalõualuud koos hoidev prooviplaat suhu ja kruvidega kinni siis, kui ülemine lõualuu on veel ära lõikamata – esiteks tuleb plaat valmis väänata just vana lõualuuosa järgi. Teiseks on hea kruviaugud ette lasta, et pärast oleks juba kergem paigaldada.

Kruvid "konstruktori" karbis on nummerdatud. Kokku kulub neid täna 22. Pluss kaks plaati alalõualuu kinnitamiseks ja üks pikk plaat uue, abaluu lapist ehitatud ülalõualuu toeks.

Tuulik ja Maisvee on saanud plastikalapi siirdamiseks valmis. Vaid arter ja veen hoiavad ning toidavad punast koetükki, mis ootab uude kohta õmblemist. Ilma verevarustuseta peaks selline lapp vastu kuni kaks tundi, seekord võtab paikaõmblemine aega umbes 40 minutit.

"Selleks oleme varem veresooned välja puhastanud ja ühendame need ära," seletab Mikomägi. Plastikalapp saabki paika. Skalpell, saag, skalpell, saag…

Lõikus on kestnud ligi kaheksa tundi. Mikomägi võib pilku kellale heites rahule jääda – ollakse graafikus. Viimaks saavad viimased "traagelniidid" paika ja patsiendile hakkab tasapisi "inimese nägu" pähe tulema.

Lõpp­akordi teeb klammerdaja, mis ei erine kuigi palju sellest, millega kontoris pabereid kokku lüüakse. Kokku krousitud kaelanahale tekib tehtud töö märgiks pikk ja läikiv "kaelakee".

Enesehävitajad lõhuvad ka kirurgide töö

Keskmiselt haigestub Eestis pea-kaelavähki aastas 300 inimest, kellest umbes 50 ravitakse just siin, Eesti ainsas pea- ja kaelakirurgia keskuses lõikusega, millele võib lisanduda ka kiiritusravi. Ülejäänuid, keda enam lõigata ei saa, püütakse aidata kiiritus- ja keemiaraviga.

Nii kurb, kui see ka pole, on keskmine pea-kaelavähiga patsient suitsetaja ja alkoholiga liialdaja.

Samal ajal, kui arenenud Euroopa riikides ei nõustuta tihti haiget opereerima, ilma et ta loobuks juba ennetavalt varasematest pahedest, tulevad meie kirurgid inimestele vastu ja opereerivad kõiki.

Kõige valusam on pea- ja kaelakirurgidele see, kui haige, kelle elu päästmiseks tehtud lõikus tema enese süül raisku läheb. "Kui inimene jookseb kohe pärast voodist tõusmist suitsu kiskuma, pärsib see verevarustust ja plastikalapp võib surra," selgitab doktor Mikomägi.

"Minu jaoks ei ole see mingi sport ega ka motivatsioon, et ma teen üheksa-kümnetunnise operatsiooni ja hakkan siis jälle otsast peale."

Igal aastal juhtub seda siiski umbes kolme-nelja inimesega.

Milline on tüüpiline enesehävitaja? Mikomägi toob näiteks juhtumi 50ndates eluaastates haigest, kellel asendati esimesel lõikusel pool keelest ja kes tõttas esimesel võimalusel suitsetama.

Patsiendi suitsuisu röövis aga võimaluse siiratud keeleosa uueks asendamiseks. "Minu mäletamist mööda talle uut lappi ei tehtudki ja haav suleti allesjäänud kudedega," kirjeldab Mikomägi. "Eks keele funktsioon sai sellevõrra kehvem."

Iga operatsioon maksab haigekassa hindades koos päevaga kõrgema etapi intensiivravis üle 4000 euro, millele lisanduvad kõikvõimalikud lisavahendid ja kulud pikemale haiglas viibimisele. Aga asi pole ainult rahas ja raisku läinud ajas.

"Ükski arst ei lähe patsienti kaotama, ja ka meie siin kirurgias ei pea vastu, kui me ei keskendu täielikult haigele," räägib Mikomägi. "Siin ei ole nii, et mul oli täna kehv päev ja ei tulnud välja.

Siin on küsimus inimeludes. Oleme siin väikses Eestis kõik loetud, meil kõigil on sugulased, lapsed ja tuttavad, kellest kolmas-neljas on juba meie ühine tuttav. Need pole keegi teine, need oleme meie ise."

Mikomägi rõhutab, et kõige tähtsam on pöörduda suus ilmnevate ning kuu ajaga mitte paranevate paistetuste ja haavandite puhul kiiresti arsti poole.

"Inimene harjub suus esinevate muutustega liiga lihtsalt ära," arutleb Mikomägi. "Inimesed pöörduvad seetõttu meie poole tihti liiga hilja. Paljud ei tea, et ka pea-kaela kasvajast saab edukalt priiks."

Töö tellija materjalist

"Arvestades seda, mida ära võtame, jäävad näod väga kenad," usub kirurg Indrek Mikomägi . "Palju oleneb plastikalapi valikust, aga nagu öeldakse – töö on tellija materjalist."

Kirurg Indrek Mikomägi Foto: Küllike Rooväli

Iga pea-kaelapiirkonna lõikus on teisest erinev, sest kasvaja on "vähenõudlik" – saab hakkama igal pool. Seetõttu nõuab ka iga lõikus eraldi planeerimist ja läbitöötamist. Mikomägi selgitab, et siirdematerjali on võimalik võtta pea igast inimkeha osast, variante on sadu.

"Osa plastikalappe on levinumad ja neid kasutame rohkem," räägib arst, et kuna iga uue plastikalapi siirdamise õppimine ja praktikasse viimine võtab aasta, kasutatakse enamasti sissetöötatud variante.

"Inimese kehaosad arenevad angiosoomidena ehk ühe suure veresoone toitel olevate piirkondadena, selliseid koetükke kasutamegi," räägib Mikomägi. "Sel lapil on oma toide, nii arter kui veen, mille ühendamisel hakkab see ilusti toimima."

Mikomäe sõnul on näiteks kimäärlapp selline, millel on ühe arteri toitel koos nii luu-, naha- kui lihaselapp. Levinumad on eesmine reie lateraalne lapp ja radiaalne käelapp.

Ehk siis koed võetakse reie või käsivarre pealt. Luulistest lappidest on kasutuses pindluulapp, mille saab jalasäärelt või abaluulapp. Kasutada saab ka rinnalihast ja õlapealset.

VIIS AASTAT HILJEM: selle loo tegemise ajal tehtud autoportree. Foto: Küllike Rooväli
VIIS AASTAT TAGASI: nädal pärast esimese operatsiooni. (Küllike Rooväli)