Max Raabe: minu 20ndate versioon Britney loost oli tema tiimi meelest „kahjuks liiga hea“ (2)

Max Raabe (53) avastas 1920ndate ja 1930ndate alguse Saksamaa ehk Weimari vabariigi aegse tantsu- ja filmimuusika enda jaoks juba poisikesena telerist vanu filme vaadates ja vanemate plaadikogus tuhnides. Kabareestiil, mida esitasid näiteks Marlene Dietrich ja Margo Lion, oli üsna unustusse vajunud ning Maxi-vanused noorukid kuulasid 70ndatel–80ndatel peamiselt rokk- ja diskomuusikat.

Raabe meenutab, et tema sõpruskond koosnes aga džässihuvilistest, kellest mitmed mängisid ka pilli. “Me kuulasime koos bigbändimuusikat 50ndatest või 60ndatest. Muidugi, minu muusikaeelistus oli nende jaoks pisut veider, aga nad ei töganud mind häirivalt tihti,” ütleb mees Õhtulehele. Ta esitas 20ndate lugusid pidudel, kui semudega ühiselt musitseeriti. „See tegi neile nalja.”

Raabe armastas ka klassikalist muusikat ja õppis Berliini Kunstiülikoolis, et saada ooperibaritoniks. Kuid kirg meelelahutusliku varajase popmuusika vastu sai võitu. “Mõtlesin, et kui see muusika meeldib mulle, siis võib-olla ka teistele. Leidsin ülikoolikaaslased, kes olid asjast huvitatud, hankisin mõned vanad orkestriseaded ja ütlesin, et paneme orkestri püsti. Lootsime, et saame esinemistega oma õpinguid finantseerida,“ räägib Raabe, kes asutas koos 11 koolivennaga 1986. aastal orkestri Palast.

Esimesed noodid sai täikadelt

Algus ei läinud sugugi libedalt. Esimene aasta tuli neil harjutada ilma ühegi ülesastumiseta. Asi polnud selles, et noormehed tahtnuks nii pikalt repertuaari lihvida – esinemiskutseid lihtsalt ei tulnud. „Me tegime muudkui proovi, aga ei saanud võimalust ennast laval näidata. Keegi ei kutsunud meid kuhugi. Loomulikult, ega keegi meid ei teadnud ka ja me ei osanud ennast reklaamida.”

Päästerõngaks sai Berliini teatriball. “Mul oli sooloesinemine koos pianistiga ja sama korraldaja palus mul uuesti esinema minna – ballile. Siis ütlesin, et võin tulla ka terve orkestriga. See sobis,“ jutustab Raabe.

Orkester polnud küll peaesineja, vaid mängis fuajees, ent ballisaal jäi üsna pea tühjaks ja rahvas tuli neid kuulama. „See oli meile väga suur üllatus. Saime aru, et oleme õigel teel ja peame samas vaimus jätkama. Me lõpetasime oma kava ja inimesed lihtsalt seisid ja keeldusid lahkumast. Ütlesin orkestrile, et mängime samu lugusid uuesti – ehk nad ei märka,“ naerab laulja ja orkestrijuht.

Nüüd hakkas kutseid tulema uksest ja aknast ning selgus, et teistelegi noortele meeldib säärane muusika. “Oli ka viimane aeg. Ma arvan, et muidu oleks mõned muusikutest pahandanud, et mille nimel me kuust kuusse harjutame, kui me kuhugi ei jõua, ja lahkunud,” märgib Raabe.

Esimesed noodid 20ndate–30ndate orkestriseadetega ostis ta vanakraamiturgudelt või leidis muusikaarhiividest. „Noodid maksid väga vähe, keegi ei hoolinud neist tol hetkel. Muidugi tuli neid rekonstrueerida, mõni noodipea oli vahelt ära kulunud. Kui leidsime arhiivist teise noodi, saime lüngad täita. Vahel võtsime orkestratsiooni vanalt vinüülilt, kirjutasime selle noot-noodilt ümber,“ kirjeldab Raabe, kuidas koosseis repertuaari kasvatas.

Ta lisab, et paljusid lugusid on nad lühendanud, sest tantsu taustaks võiks need lõputult kesta, aga istuvale publikule esinedes ei tohi pala venima jääda.

Igapäevaselt smokingus ei käi

Raabe kannab orkestriga ette ka humoorikalt 20ndate stiili seatud hilisemaid pophitte, nagu Britney Spearsi „Oops!...I Did It Again“, Tom Jonesi “Sex Bomb”, Robbie Williamsi “Supreme”, Queeni “We Will Rock You” või Christina Aguilera, Lil’ Kimi, Mya ja Pinki “Lady Marmalade”. Raabe sõnul jäävad 2001. aastal välja antud kaks superhitiplaati ühekordseks projektiks ja uusi poplugusid sellesse seeriasse ei lisandu. “See on tekitanud palju elevust ja toonud meile tähelepanu, mida me üldse ei oodanud, kuid sama nalja ei saa kaks korda teha. Me võiks ju igal aastal mulluse top10 ette võtta, aga asi kaotaks oma võlu,” arvab ta.

Millist tagasisidet on kooslus popartistidelt saanud? „Britney Spearsi meeskonnalt tuli reaktsioon. Nad kirjutasid: „Kahjuks on see liiga hea.“ Ma ei tea, kas meie versioon lõbustas ka lauljannat ennast, sest pöördumine tuli tema management’ilt. Aga võib arvata, et Britney on vähemalt meie esitust kuulnud,“ sõnab Raabe ja lisab, et ükski artist pole neil keelanud oma laulu kaverdada.

Raabe on oma orkestriga esinenud nii Euroopas, Aasias kui ka Ameerikas. „Ma arvan, et igaühele on see muusika üsna tuttav. Kui vaatad multifilmi või vana mustvalget komöödiat, siis kõlab taustal just midagi sellist,” arutleb Raabe, miks 20ndate Saksa muusika köidab kuulajaid maailma eri paigust. Vaid hiinlaste jaoks oli nende muusika midagi täiesti uut, neile esinedes tuli ansamblil kava muuta. „ Esitasime ainult kiire tempoga lõbusaid lugusid ja lisasime kavva ühe hiinakeelse ballaadi – see läks kohalikele väga peale.“

Laval kannab Raabe alati peent smokingut, kuid tema igapäevaellu 20ndate imago ei kuulu. „Ma olen kaasaegne inimene, ma tean, mis maailmas toimub,“ muheleb ta. „Mul on väga hea meel, et te mind praegu ei näe. Asi on igasugusest elegantsist kaugel!“ kinnitab mees, kes annab intervjuud hommikupoolikul kodust.

Eestisse tuleb ta järgmisel nädalal esimest korda. „Üks 20ndatel Berliinis tegutsenud muusik Ben Berlin (kodanikunimega Hermann Biek – K. A.), kellel oli oma tantsuorkester, oli pärit Tallinnast. Tema muusikat leiab Youtube’istki,” räägib Raabe õhinal.

Ta loodab Tallinnas ringi vaadata. “Kuuldavasti on see imeilus linn – palju vanu maju, huvitav ajalugu. Samas on see ka modernne linn, mille juures on tööstust. Ootan huviga.“

Ainus esineja Marilyn Mansoni pulmas

Max Raabe orkestri fännide hulka kuulub šokirokkar Marilyn Manson, kes kutsus koosseisu 2005. aastal enda ja burleskitar Dita von Teese’i pulma esinema ning teatas, et kui nemad ei mängi, siis ei kõla peol üldse muusikat.

“Manson kuulis meie plaati ühes Moskva kohvikus, nagu ta mulle rääkis. Ta küsis järele, kelle muusika mängib, ja muretses omale terve virna meie plaate,” on Raabe öelnud Saksa veebilehele laut.de.

“Ma polnud päris kindel, ega ta meid tseremoonial mingi rituaali käigus ohvriks ei too,” naljatas Raabe. Orkester oligi pulmade ainus esineja. Isegi DJ-pulti polnud.

Pidu peeti Iirimaal austria päritolu kunstnikule Gottfried Helnweinile kuuluvas lossis. “Seal oli üsna jahe, sestap põles ka kõikjal kaminates tuli,” meenutas Raabe.

Esmalt esitas orkester nende ümber ringis istuvale publikule 45minutilise kava, vahepeal suhtlesid muusikud karvaste ja suleliste pulmakülalistega ja õhtu edenedes pakkisid nad kõigi rõõmuks pillid taas välja.

Raabe mäletab Mansonit pigem häbeliku ja tagasihoidliku inimesena. “Hirmutav šõufassaad varjab tema õrnemat poolt,” ütles Raabe laut.de-le.

Praegu ta enam Mansoniga kontaktis ei ole. „Me oleme mõned korrad kohtunud, aga viimased umbes kaheksa aastat pole me üksteist näinud,” lausub ta Õhtulehele. “Meid ei saa sõpradeks nimetada. Meil tekkis aastate eest sümpaatne kontakt, aga see on ka kõik.“ Koos ei ole enam ka Manson ja von Teese – paari armuõnn sai otsa 2007. aasta alguseks, mil nad lahutasid.