MAHASALATUD SURM: ravimid tegid siiratud näoga Isabelle’ist vähihaige! (26)
2005. aasta novembri lõpus siirati kahe lapse emale Isabelle’ile Prantsusmaa põhjaosas Amiens Picardie haiglas 15tunnise operatsiooni käigus ajusurnud naise näokoed. Lõikusel osales The Guardiani teatel poolsada arsti ja spetsialisti.
Transplantaat oli kolmnurgakujuline ning koosnes doonori ninast, huultest ja lõuast. Prantslanna üleelamised olid olnud kohutavad – koer oli temalt sama aasta mais pool nägu küljest rebinud. Tegu oli Isabelle’i enese lemmikloomaga, segaverelise labradoriga.
Õmblejana tegutsenud prantslanna rääkis ajakirjanikele, et oli pärast stressirohket nädalat võtnud murede unustamiseks suure annuse unerohtu.
"Minestasin ja kukkusin maha, lüües pea vastu mööblit." Kui Isabelle viimaks üles ärkas ja tahtis sigaretti süüdata, märkas ta verd ja enda kõrval oma koera Tanyat. Peeglist vaatas Isabelle’ile vastu monstrum.
Tal polnud suud ning hambad ja igemed irvitasid näost vastu. Suurem osa ninast oli puudu. Võimude otsusel pandi koer magama. Kuid Isabelle toonitas, et ei tunne Tanya vastu viha. Ta oli veendunud, et koer püüdis teda sügavast unest äratada ja sattus paanikasse.
Kuid äsja teatas Prantsuse leht Le Figaro, et Dinoire suri tänavu aprillis 49 aasta vanusena. Amiens’i arstid põhjendavad salatsemist sooviga kaitsta patsiendi omaste privaatsust.
Surmapõhjust keeldusid meedikud avaldamast, kuid Le Figaro teatel tõukas Isabelle’i organism eelmisel aastal transplantaadi ära. Seetõttu kaotas prantslanna osaliselt võime huuli liigutada.
Kuulus patsient pidi elumuutvast operatsioonist saadik võtma kangeid ravimeid, et organism võõraste kudedega lepiks. See soodustas aga vähktõve teket. Le Figaro andmeil tekkiski Isabelle’il kaht laadi vähk.
Briti ajakirjanduse kaudu sai Isabelle teada, et tema näodoonor võttis endalt ise elu. Poodud naine leiti ajusurnuna. Prantslanna tunnistas, et tung elust lahkuda lähendas teda tundmatu naisega.
Isabelle’i 17aastane tütar väitis pärast näosiirdamist, et ema uinus nii sügavalt, kuna tahtis endale tablettidega otsa peale teha. Hiljem eitasid arstid neid väiteid, kuid Isabelle kirjutas oma raamatus: "See inimene tahtis surra täpselt nagu minagi... On imelik teada, et ta päästis mu." Ta nimetas doonorit oma kaksikõeks.
Isabelle’i lõikusest saadik on samasugune osaline näosiirdamine tehtud maailmas üle 30 inimesele. Kaks aastat pärast näosiirdamist ilmunud raamatus kirjeldas Isabelle, kuidas ta oli võtnud sihiks edukalt edasi elada.
Tal tuli uuesti sööma ja kõnelema õppida. Aasta pärast lõikust suutis ta jälle naeratada. Lahutatud naisena valdas teda soov suudelda.
Raamatus nentis Isabelle, et kõige raskem oli harjuda siiratud suu sisepinnaga. "Seda oli imelik keelega puudutada. Pehme ja õudne."
Avastus, et tema lõuale on hakanud kasvama karv, tundus samuti võõrastav.
"Mul polnud seal varem ühtki karva kasvanud. Mõtlesin: "Mina olen sellele karvale elu andnud, aga karv on selle naise oma." Vahel puudutan käega nägu, veendumaks, et nägu on endiselt alles."
Küllalt laialt levinud teadmine tegelikult: kui kasutada tugevaid immunosupressiivseid ravimeid (siinsetele tarkuritele: ravimid, mis suruvad alla inimese loomuliku kaitsevõime) kas siis mõne haiguse või doonorelundi, praegusel juhul siirdatud näo puhul (sest teatavasti üritab organism doonorkudet nö "ära tõugata" ning seda tööd teeb immuunsus, kui see alla suruda, on lootust, et doonorkude jääb alles), on vähirisk kõrgem sest? Püüame nüüd loogiliselt kõik koos kaasa mõelda. Tublid!
Sest: inimese immuunsussüsteem on esimene, mis ebanormaalsetest rakkudest vabaneda püüab. Kui see ei õnnestu, areneb vähk. Kui aga immuunsüsteem täielikult alla surutud on, areneb igast ebanormaalsest rakust vähk palju lihtsamini kui tervel inimesel.
Nii lihtne see asi ongi. Ei mingit vandenõuteooriat või arstide soovi inimesi haigeks teha või "Issandjumalkuidasnadeitea,etravimidtapavad!".