LOE: katkend uuest Hercule Poirot’ romaanist "Suletud kirst" (3)

1916. aastal kirjutas Agatha Christie oma esimese Poirot’-raamatu „Saladuslik juhtum Stylesis“, mis avaldati küll 1920 oktoobris.

Christie mantlipärijaks on saanud tunnustatud autor Sophie Hannah, kes soojendas belglasest detektiivi Hercule Poirot’ tegelaskuju üles juba 2014. aastal romaaniga „Monogrammimõrvad“, mille lugejad soojalt vastu võtsid.

„Suletud kirstu“ sündmustik leiab aset 1929. aastal Iirimaal. „See, mida ma kavatsen teile öelda, šokeerib teid …“ üllatab armastatus lastekirjanik leedi Athelinda Playford advokaati, kellele ta on usaldanud oma testamendi koostamise. Oodates külalisi oma Iirimaa häärberisse pidulikule õhtusöögile, on leedi Playford otsustanud jätta oma kaks last ainsagi pennita ja päranda kogu oma tohutu varandus raskelt haigele mehele, kel on jäänud elada vaid mõned nädalad.

Leedi Playfordi külaliste seas on kaks võõrast: kuulus belglasest detektiiv Hercule Poirot ja Scotland Yardi inspektor Edward Catchpool. Kumbki neist ei tea, miks teda on kutsutud – kuni Poirot hakkab kahtlustama, kas ei oota leedi Playford mitte mõrvakatset. Ent miks näib ta siis mõrvarit nii järjekindlalt provotseerivat? Ja miks – kui mõrv Poirot’ pingutustest hoolimata siiski toimub – on ohvri isik nii ootamatu?

Kirjastus Varrak annab romaani eesti keeles välja samal ajal ingliskeelse originaali ja tõlgetega mitmesse muusse keelde. Raamat jõuab müügile homme. Selle on inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht ja tõlget toimetanud Kirsti Sinissaar.

Õhtulehe lugejatel on haruldane võimalus heita pilk katkendile veel ilmumata teosest.

* * *

„Ma pean teile rääkima, kes siin veel on,” ütles Poirot. „Meie pole ainsad külalised, mon ami. Leedi Playford kaasa arvatud, on meid Lillieoakis üksteist. Kui lugeda ka teenreid, siis kolme võrra rohkem: ülemteener Hatton, teenijatüdruk Phyllis ja kokk Brigid. Küsimus on selles, kas me peaksime teenreid lugema?”

„Lugema neid millena? Või milleks? Millest te räägite, Poirot? Kas te olete siin Corki maakonna rahvastikku uurimas – mitu elanikku maja kohta ja muu selline värk?”

„Ma olen teie huumorimeelest puudust tundnud, Catchpool, kuid me peame tõsiseks jääma. Nagu ma ütlesin, pole meil palju aega. Varsti – lähema poole tunni jooksul – tuleb keegi meid segama, tehes ettevalmistusi jookide serveerimiseks. Kuulake nüüd. Lisaks meile ja teenijatele on Lillieoakis meie võõrustaja leedi Playford ning kaks advokaati, Gathercole ja Rolfe. Siis veel leedi Playfordi sekretär Joseph Scotcher, põetaja Sophie Bourlet…”

„Põetaja?” Laskusin tooli käsitoele. „Kas leedi Playfordi tervis on siis kehv?”

„Ei. Lubage mul lõpetada. Veel on siin leedi Playfordi kaks last, tema poja abikaasa ja tema tütre härrasmehest sõber. Õigupoolest ma usun, et härra Randall Kimpton ja preili Claudia Playford on kihlatud ning kavatsevad abielluda. Preili elab Lillieoakis. Härra käib siin Inglismaalt külas. Ameerikas sündinud, kuid Oxfordi mees – nii leedi Playford tema kohta minu meelest ütles.”

„Te kuulsite kõike seda tema käest?”

„Kui te temaga kohtute, siis te näete, et ta on võimeline lühikese ajaga palju edasi andma, seejuures värvikalt ja kiiresti.”

„Või nii. See kõlab muret tekitavalt. Siiski on lohutav teada, et keegi on siin majas kõnevõimeline – tähendab, kui ülemteenrile mõelda. Kas te jõudsite inimeste loeteluga lõpuni?”

„Jah, kuid kahel viimasel puudub veel nimi. Preili Claudia vend, leedi Playfordi poeg on Harry, Clonakilty kuues vikont Playford. Ka temaga olen ma juba kohtunud. Ta elab siin koos oma naise Dorothyga, keda kõik kutsuvad Dorroks.”

„Hästi. Ja miks on nii oluline koostada nimekiri kõigist neist inimestest enne seda, kui me kõik väikeseks joogiks koguneme? Muuseas, mulle meeldiks oma tuba üles leida ja näost lapiga üle käia, enne kui õhtune seltskondlik tegevus peale hakkab, nii et…”

„Teie nägu on piisavalt puhas,” kinnitas Poirot. „Pöörake ringi ja vaadake, mis on kinnitatud sinna ukse kohale.”

Tegin seda ja nägin vihaseid silmi, suurt musta nina ja avatud, teravaid hambaid täis suud. „Taevas hoidku, mis kurat see veel on?”

„Leopardikutsika pea topis – Harry, vikont Playfordi kätetöö. Ta harrastab topiste tegemist.” Poirot kortsutas kulmu ja lisas: „Ta on entusiast, kes püüab võõraid uskuma panna, et ükski teine harrastus ei paku nii palju rahuldust.”

„Nii et hirve pea esikus on ilmselt ka tema töö,” ütlesin.

„Ma ütlesin, et mul puuduvad loomade topiste tegemiseks vajalikud seadmed ja teadmised. Tema ütles, et vaja on ainult traati, taskunuga, nõela ja niiti, kanepit ja arseeni. Ma pidasin mõistlikuks mitte öelda, et minu meelest on kogu see mõte eemaletõukav.”

Ma naeratasin. „Harrastus, mis nõuab arseeni kasutamist, ei saa tõepoolest eriti sobida detektiivile, kes on lahendanud just selle mürgiga seotud mõrvalugusid.”

„Sellest ma tahtsingi teiega rääkida, mon ami. Surm. Vikont Playfordi harrastus on läbinisti surnutega seotud. Loomadega, mitte inimestega – kuid siiski surnutega.”

„Kindel see. Ma ei näe siiski, kuidas see asjasse puutub.”

„Te mäletate nime Joseph Scotcher – ma mainisin seda hetk tagasi.”

„Leedi Playfordi sekretär, jah?”

„Ta on suremas. Neeruhaigusse, nefriiti. Seepärast elab siin põetaja Sophie Bourlet – et hoolitseda haige eest.”

„Mõistan. Nii et sekretär ja põetaja elavad mõlemad Lillieoakis?”

Poirot noogutas. „Nüüd on meil siin kolm inimest, kes on ühel või teisel moel surmaga lähedalt seotud. Ja siis olete siin teie, Catchpool. Ja mina. Me mõlemad oleme oma töö käigus palju kordi vägivaldse surmaga kokku puutunud. Härra Randall Kimpton, kes kavatseb Claudia Playfordiga abielluda – mis te arvate, mis ametit tema peab?”

„Kas see on surmaga seotud? On ta surnumatja? Hauakivide graveerija?”

„Ta on Oxfordshire’i politseiringkonna patoloog. Ka tema töö on surmaga lähedalt seotud. Eh bien, kas te tahate minult härrade Gathercole’i ja Rolfe’i kohta küsida?”

„Pole vaja. Advokaadid tegelevad päevast päeva surnud inimeste asjadega.”

„See on eriti tõsi advokaadibüroo Gathercole & Rolfe’i puhul, mis on tuntud oma erilisuse poolest: nad tegelevad jõukate inimeste valdustega ja testamentide täitmisega. Catchpool, nüüd te ju ometi mõistate?”

„Ning kuidas on Claudia Playfordi ja vikondi abikaasa Dorroga? Kuidas nemad on surmaga seotud? Üks töötab tapamajas ja teine on palsameerija?”

„Te teete selle üle nalja,” ütles Poirot tõsiselt. „Te ei pea seda huvitavaks, et Lillieoaki on samal ajal kogunenud nii palju inimesi, kes kas isiklikult või töö kaudu on tihedalt surmaga seotud? Mina tahaksin küll teada, mida leedi Playford kavatseb. Ma ei suuda uskuda, et tegemist on juhusega.”

„Noh, võib-olla plaanitseb ta õhtusöögi järel mingit mängu. Ma kujutan ette, et müsteeriumite autorina tahab ta meid kõiki pinge all hoida. Te ei vastanud mu küsimusele Dorro ja Claudia kohta.”

„Ma ei oska välja mõelda midagi meie teemaga seotut, mis nendega kokku sobiks,” tunnistas Poirot hetke pärast.

„Siis ma nimetaksin seda kokkusattumuseks! Kui ma jõuaksin enne õhtusööki nägu ja käsi pesta…”

„Miks te mind väldite, mon ami?”

Peatusin mõne tolli kaugusel uksest. Minust oli olnud rumal arvata, et kui ta seda kohe alguses jutuks ei võta, ei tee ta seda üldse.

„Ma arvasin, et me oleme teiega les bons amis.”

„Olemegi. Ma olen olnud ülimalt hõivatud, Poirot.”

„Ah, hõivatud! Te tahaksite, et ma usuksin, nagu oleks asi ainult selles.”

Vaatasin vilksamisi ukse poole. „Ma lähen otsin üles selle vaikiva ülemteenri ja ähvardan teda kõikvõimaliku vägivallaga, kui ta mind viivitamatult mu tuppa ei juhata,” pomisesin.

„Oh teid inglasi! Ükskõik kui tugevad on tunded või kui äge on viha, veel tugevam on iha see lämmatada, teeselda, et seda pole kunagi olnudki.”

Sel hetkel avanes uks ning sisse astus – minu hinnangul – kolmekümne ja kolmekümne viie vahel naine, kes kandis rohelist litritega kaunistatud kleiti ja õlgadel valget salli. Õigupoolest ta mitte niivõrd ei astunud kui hiilis sisse, mina mõtlesin kohe luusivale kassile. Teda saatis põlglik hoiak, nagu poleks tavalisem sisenemine tema vääriline. Ta näis kasutavat iga kehaliigutust selleks, et rõhutada oma üleolekut kõigist neist, kes sattusid läheduses viibima – antud juhul siis Poirot’st ja minust.