Eesti oma Hannibal Lecter: INIMLIHA PRAEPANNIL (105)

Täna õhtul esimest korda oma näoga tele-eetris üles astuv Pille Hanni, kes mõisteti 12 aastaks vangi inimsööjast mehe kuritegude kaasosalisena, võiks tänapäeval olla käsitletud hoopis perevägivalla ohvrina. 

Tänaõhtuses telesaates "Kuuuurija" rännatakse ajas tagasi 1982. aastasse, kui toona 25aastane Johannes-Andreas Hanni mõrvas kolm inimest ja sõi liha, mis oli pärit ohvri reie siseküljelt.

"Ta tuli koju ja ütles, et ta tappis inimese ja tõi kaasa liha. Tegi tule alla ja hakkaski valmistama inimliha tükki praena. Hakkas endale õhtusööki tegema või õigemini öötoitu tegema. Öö oli," meenutab saates rääkiv Pille. "Seda haisu on võimatu sõnadesse panna. Higi, vere ja karvade kärssamise segu. Hommikul kommenteeris, et see ei kõlba mitte kuskile." 

Selleks ajaks, kui mees oli brutaalselt tapnud kolm inimest, oli Pille teadlik vaid ühest. Ühel sügisesel õhtupoolikul otsustas aga Johannes südametunnistust kergendada ja tunnistas naisele oma teod üles.

Küsimusele, miks ta ei läinud abikaasa tegudest kellelegi teatama, vastab Pille: "Vaat see on nüüd see küsimus, mida minult kogu aeg küsitakse – miks ma ei läinud. Lihtsalt ei läinud. Mina ei saanud üles andma minna endale nii lähedast inimest." 

Naine küll mõistis toona, et mehe mõrvade ainsa teadjana on ta elu ohus, ja mees ründaski teda ka ühel korral haamriga, kuid kummatigi jäi surmahoop andmata ja traumapunktis räägiti hoopis lugu tundmatust ründajast. 

Oma elu pärast värisev naine kirjutas salaja ülestunnistust miilitsale, kuid enne selle üleandmist jõudis Johannes-Andreas välja mõelda skeemi, kuidas naist vaikima panna – temast tuli teha kaasosaline uues mõrvas.

Ohvriks valiti juhuslik taksojuht. Pille ütleb, et ei suutnud oma rolli täita, taksojuht pääses põgenema ja miilits sai paarile jälile.

Mees tunnistas teod üles, kuid leiti vanglas oma kambrist tekiribaga pooduna. Pille mõisteti 12 aastaks vanglasse ning otsus ei kuulunud edasikaebamisele.

"Kuuuurija" püstitab küsimuse, kas tänapäevaste seaduste järgi, kui oma lähedaste vastu tunnistusi andma ei pea, võiks naise lugeda hoopis perevägivalla ohvriks, keda ei karistata?

Põhja ringkonnaprokuratuuri pressinõunik Kaarel Kallas kommenteerib Õhtulehele, et ka tänapäeval võiks süüdimõistmisel sellise teo eest määratav karistus jääda samasse suurusjärku. "Loomulikult sõltub kõik siiski konkreetsetest asjaoludest ja ilma toimikuga tutvumata on võimatu anda konkreetset vastust." 

Samuti ütleb Kallas, et kui tõendid näitavad, et naist tõepoolest sunniti kuritegu toime panema, siis võib see olla süüd välistavaks asjaoluks. "Kui siiski ükski tõend sellele ei viita või see ei ole eluliselt usutav, järgneks sellisele teole ka tänapäeval karistus. Ilmselt oleks see tegu asjaoludest sõltuvalt kvalifitseeritav kas tapmis- või mõrvakatsena. Neist esimese puhul näeb karistusseadustik süüdimõistmise korral ette 6–15 aasta pikkuse vangistuse ning teise puhul 8–20aastase või eluaegse vangistuse," lisas Kallas. 

Tallinna naiste tugikeskuse psühhoterapeut Mirjam Püvi ütleb, et see lugu lõhnab üsna selge lähisuhte- ja koduvägivalla järele. "Naisel on kiindumussuhe, mis pimestab ja tuhmistab adekvaatset olemist. Vägivaldse paarisuhte klassikaline tunnusmuster ongi naise pimestatud armastus oma mehe vastu, mis vaikselt asendub hirmuga ja vägivalla süvenedes ka surmahirmuga. Surmahirm on aga juba väga tugev jõud," ütleb Püvi. "Olen veendunud, et sellistel puhkudel saavad tõelist abi pakkuda vaid lähisuhtevägivalla ja soolise vägivalla spetsiifikaga kursis olevad inimesed." Vastasel juhul on kõrge oht, et naine saab uue trauma.