Inimesed

Juubilar Jaan Rannap hakkas lastekirjanikuks tänu nii matemaatikale, spordile kui ka muusikale (6)

Rainer Kerge, 3. september 2016, 04:00
LASTE JA LOODUSE TUNDJA: Jaan Rannap on kirjutanud riiulitäie koolielus ja loomariigis toimuvast rääkivaid raamatuid. Olgu kirjaniku teostest mainitud: «Salu Juhan ja ta sõbrad», «Viimane Valgesulg», «Topi», «Maari suvi», «Agu Sihvka annab aru», «Nublu», «Musta lamba matused», «Põder, kes käis varvastel», «Toonekurg Tooni».Foto: Aldo Luud
"Ma ei ole ühelgi alal jõudnud tippu. Spordis pole tagajärg olnud niisugune, et võiks uhke olla – olen midagi saavutanud! Ja muusikas samuti mitte," ohkab Jaan Rannap. Täna 85. sünnipäeva tähistav Rannap unustab millegipärast mainida, et sport, muusika, matemaatika ning huvi looduse ja lugemise vastu on viinud ta eesti lastekirjanduse tippu. Kuidas see täpselt käis? Vaatame koos sünnipäevalapsega järele.

"Ma olin kohutav lugeja lapsena"

Jaan Rannap sündis koolitallu: isa oli Pornuse kuueklassilise algkooli juhataja, ema õpetaja. Pere elas koolimajas.

Rannap: "Ma ei käinud veel, roomasin viienda-kuuenda klassi tundi, aga uks tõmmati kinni, sest keegi ei näinud, et minu käsi oli jõudnud juba ohtlikusse kaugusesse. Sellest ajast saadik on mul üks sõrm otsast veidi lapergune.

Ma olin kohutav lugeja lapsena – igal võimalusel kadusin raamatuga ära ja siis otsiti mind taga, sest maal oli ju tööd vaja teha.

Koolimajas oli kaks suurt raamatukappi, ühes oli kooli raamatukogu, teises, see asus ka hoopis teises klassis, oli kohaliku noorsooseltsi raamatukogu.

Kui kooli raamatukogus olid mul kõik raamatud kaanest kaaneni läbi loetud, hakkasin ma midagi suuremat tahtma ja kord ma nägin, kuidas noorsooseltsi raamatukogu juhataja käis oma kapi kallal ning kuhu ta pärast kooli kantseleis võtme pani.

Selle järgi ma siis viilisin endale ka võtme ja minust sai noorsooseltsi raamatute lugeja. Ma eelistasin neist kriminaalromaane ja muud niisugust ajaviitelist kirjandust. Nobeli laureaate proovisin kah lugeda, aga panin enne lõppu ikka tagasi."

Oli 4-5 aastat Eesti kergejõustikukoondises

Kui külalised on värava taga, läheb Jaan Rannap koera kinni panema jooksujalu. Lühemaid sõite teeb seniajani rattaga. Kui lumi on maas, suusatab külarahvale raja ette.

Rannap on teenekas kolmik- ja kaugushüppaja. 1953–57 võitis ta Eesti meistrivõistlustel kaugus- ja kolmikhüppes kokku kolma hõbedat ja kolm pronksi. Kolmikhüppes oli esimeste eestlaste seas, kes alistas 15 meetri piiri, kaugushüppes jäi kröömike seitsmest meetrist puudu.

Noortelehte Säde sattus Rannap korrespondendiks sedasi, et kirjutas sinna kõigepealt loo, kuidas hüpata kaugust. Kui see ilmus, dikteeris ta sõbrale umbes sellise kirja: hea toimetus, Rannapi kaugushüppe õpetus oli väga huvitav, kas ta võiks kirjutada ka, kuidas hüpata kõrgust?

Rannap: "Siis telliti minu käest see kõrgushüppe lugu ja pärast seda muutusin ma väliskaastööliseks. Kui lehel oli midagi tarvis ja nad leidsid, et mina võiksin kirjutada, helistati mulle.

Ma olin neli või viis aastat Eesti kergejõustikukoondises ja käisin sageli maavõistlustel: küll Gruusias, Leedus, Lätis. Säde kasutas seda lugude tellimiseks ära.

Kui sa aga oled võõras kohas ja sul on vaja kirjutada lugu sellest, mis seal toimub, siis sa võid väga julgelt kirjutada – sest ega keegi ju aima, et mõni asi päris nii ei olnud."

"Ma püüdsin kõiki pille mängida"

Jaan Rannapi lugudest pole keeruline leida selliseid kohti: "Kuna huulik pasuna ümber seotud presendisiilu alt just minu näo kõrgusel välja vaatas, puhusingi selle kontraoktaavi re, mida võetakse esimese ja kolmanda klapi allasurumisega."

See Agu Sihvka juhtumiseks kirjutatud lugu, kuidas tõukekelk tukkuva hobusemehe ree külge seotakse ja hobust siis pasunahüüuga ergutada püütakse, on üks vähestest seikadest, mille Rannap otse oma elust on maha kirjutanud. Autobiograafilisi sugemeid tasub otsida ka loost "Akvarell kollaste kaskedega."

Aga pasuna juurde tagasi. Rannap on läbi ja läbi muusikamees. Sealjuures suures osas iseõppija.

Rannap: "Minu isa tahtis kirglikult, et tema koolis oleks õpilasorkester. Esialgu organiseeris ta lapsevanemad lastele mandoliine ostma, mingisuguse summa sai ka haridusministeeriumist.

Koolile hangiti kümmekond pilli, mida üldiselt lastele ei osteta: bassmandoliin, mandoola – seda võiks lihtsustatult nimetada tšellomandoliiniks. Ja nii edasi. Lapsed õppisid kõik mängima ja kodudes oli mandoliinimuusika väga populaarne.

Ma tean oma venna [muusikapedagoog Heino Rannap] jutust, kuidas noorkotkaste kogunemisele tuli Pärnu gümnaasiumi muusikaõpetaja okariinidega, kaks päeva tegi õppust ja kolmandal päeval anti kontsert.

Mina olin aga rumal iseõppija. Ma leidsin, et oskan ilma õpetamata mängida klaveril niisuguseid külalugusid, mida Artur Rinne laulis. Muidugi ma kasutasin sõrmi nii, nagu mulle mugav tundus. Ükskord sain aga aru, et oleks ikka vaja õppida mängima, nagu mul vend mängis. Mul on selgesti meeles, kuidas rääkisin emale, et õpeta mind ka klaverit mängima.

Ema siis näitas, et sõrmed tuleb nüüd nii panna ja heliredel niimoodi mängida: do-re-mi, ja siis fa juures pead pöidla alla viima. Mina aga seda pöidla allaviimist sugugi ei armastanud, sest olin harjunud teistmoodi, kolme sõrmega mängima, ja näiteks väikest sõrme peaaegu üldse mitte kasutama.

Hakkasin jonnima, ema sai pahaseks ja ütles, et hea küll, kui sa ei taha, et sind õpetatakse, siis õpi ise. No ja siis ma õppisingi natuke klaverimängu.

Ma püüdsin kõiki pille mängida. Abja keskkoolis vaatasin ma esimese asjana, et koolis pole orkestrit ja olin väga õnnetu. Läksin siis piirama alevi puhkpilli-orkestri – see oli tuletõrjeseltsi orkester – juhti: kas ei ole vaja mõnele instrumendile mängijat, et ma õpin ära.

Orkestri juht oli sümpaatne klarnetimängija, ütles, et oleks vaja tuubamängijat. Mina sain siis endale suure tuuba ja seal ei olnudki väga palju õppida: ainult huulte kasutust.

Ma olin paar nädalat harjutanud, kui mind võeti juba orkestrisse. Nooti ma lugesin, sest olin ju enne mänginud aastaid mandoliinide orkestris, ja viiulit noodist mänginud ja klaverit."

4-5 koolivenda läksid matemaatikat õppima

1950. aastal läks Jaan Rannap Tallinna õpetajate instituuti õppima matemaatikat selleks, et… tegeleda rahulikult muusikaga.

Rannap: "Matemaatika on selline teadus, et kui sa saad otsast kinni, siis võid tuletistega ja järeldustega ise edasi harutada. Mul oli väga hea matemaatikaõpetaja ja minu koolivendadest läksid 4-5 poissi matemaatikat õppima.

Mina kulutasin selle matemaatika peale küll suhteliselt vähe aega ja peamine põhjus, miks ma sinna õpetajate instituuti läksin, oli võimalus valida lisaerialaks muusika.

Ja selle ma siis valisingi – arvestusega, et viiuliõpetajaks Hugo Schütz, Estonia teatri viiulite kontsertmeister. Peale selle ma teadsin, et õpetajate instituudis on veel ka isetegevuslik sümfooniaorkester.

Nii kui ma instituuti jõudsin, siis enne veel, kui ma põhieriala ehk matemaatika õpetajatega lähemat tutvust sobitasin, tegin ennast tuttavaks Hugo Schütziga. Tema küsis, kas keegi on mulle viiulit õpetanud ka. Mina ütlesin, et ise olen natukene mänginud.

No siis ta lasi mul pilli lõua alla panna ja ütles, et tõmba nüüd mõni lookene. Noh, selle mõne lookese tulemusena sain teada, et käsi on mul täiesti valesti ja ranne ei ole õigesti ja poogen ei liigu nii nagu peab.

Hakkasin Schützi juures tunnis käima. Esimesel aastal mängisin orkestris teises viiulis, teisel aastal tõstis ta mind juba esimese viiuli ritta.

Siis läks veel natuke aega mööda ja ta ütles, et kuule, et nüüd on niimoodi, et sa istu õige kontsertmeistri kohale. No eks ma siis istusin – see oli kahe aasta Schützi käe all harjutamise tulemus."

Instituudi viimasel aastal oli juba ajakirjanik

Erialast tööd on Jaan Rannap teinud imevähe. Kolm kuud andis Tallinna merekoolis matemaatikat ja aasta otsa oli Tatari tänaval asunud koolis laulmisõpetaja. Kust siis kõik need koolilaste lood, mida kirjanik on oma raamatutesse raiunud?

KES ON PILDIL? Lastekirjanik Jaan Rannap toimetas aastaid laste- ja noorteväljaandeid Säde, Pioneer ja Täheke. Foto: Oskar Juhani

Jah, suur osa on pärit Rannapi enda koolipõlvest. Suur osa tähelepanekuid on kogunenud aga tööst ajalehe Säde ja ajakirja Pioneer juures. Mäletatavasti nihverdas ta end ju Sädeme kirjasaatjaks.

Rannap: "Instituudi viimasel aastal olin ma juba ajakirjanik. Suvel, kui ma lõpetasin kolmanda kursuse, läks Sädeme toimetaja Olivia Saar lapsepuhkusele.

Mulle tehti ettepanek tulla paariks suvekuuks pärispalga peale. Ma olin muidugi väga meelitatud ja nõus. Tegin reportaaže, olustikukirjeldusi.

Sädemes oli igal töötajal ülesanne kirjutada aeg-ajalt üks lehekülg ise täis. Kui ma pidin esimest korda nii suure töö ette võtma, läksin ma Kernu kooli, valisin ühe poisi välja ja kirjutasin temast: kuidas kooli lõpetamine läheb ja missugused huvid tal kangesti on.

Ma olin ju noor ja rumal ning suures osas mõtlesin ma need huvid talle ise juurde. Tollal oli hästi populaarne Lõssenko ja tema kahe peaga nisu.

Mina panin selle poisi kah kahe peaga nisust unistama. Ma ei saanud siis üldse aru, et niimoodi ei tohi teha. See oli tegelikult ainus kord, kui ma tegin niisugust sohki. Senimaani on piinlik.

Sügisel pakuti mulle juba kohta Pioneeri toimetuses, kus minu ülesanne oli koolielu kajastamine.

Ma käisin iga numbri jaoks mõnes koolis, ikka rohkem maakoolides. Tihti oli mul Olev Soans kaasas ja tema siis joonistas, fotograafi millegipärast Pioneer ei kasutanud, nähtavasti taheti olla midagi kõrgemat – et kunstnik teeb pildi juurde.

Ma olin koolis tihtipeale ikka mitu päeva, ka tundides käisin, aga ma pidasin oluliseks, et sain pärast eraldi õpilastega tuttavaks: ikka ühega rääkida ja teisega.

Siis ma võtsin asja juba tõsiselt, Lõssenko ei tulnud kõne allagi. Ma tegin oma arvates täiesti korralikke olupildikesi koolidest, üksikuid lõike on mul hiljem läinud raamatutesse ka.

Niimoodi ma seal Pioneeris käisin aastaid mööda koole, kuni viimaks Tähekesse üle läksin."

Käis mitu aastat Randla ja Jüssiga ürgmetsades

Salu Juhani, Agu Sihvka ja teiste õpilaste koolielu vaatlemise kõrval on Jaan Rannap kirjutanud ka mitu looma- ja looduslugu. Loodusvaatlusi harjus noor Rannap tegema juba koos isaga mööda Kõpu ja Halliste ürgoru metsi trampides. Hiljem sai temast kalavetel tuntud spinningumees ja allveekütt.

Raamat "Viimane Valgesulg" sai alguse pool sajandit tagasi Õhtulehes ilmunud uudisest, kuidas noor ornitoloog Tiit Randla korraldas üksnes neidudest koosnevale grupile matka kotkapesa juurde. Ajakirjanik Rannap otsis Randla üles ja uuris: miks metsas ainult tüdrukud?

Randla siis seletas, et poisid kasvavad suureks, paljud hakkavad jahimeesteks ja mõnel võib tulla tahtmine hankida endale seinale kotkatopis; las olla pesade asupaik pealegi saladus.

Rannap veenis, et tema jäägriks ei hakka – ning pääseski nii koos Fred Jüssi ja Tiit Randlaga kotkapesi otsima.

Rannap: "1960ndate lõpus oli olukord üsna nigel, iga aastaga jäi kotkaid järjest vähemaks ja kardeti, et nad surevad meil üldse välja. 1965–1967 ei saadud kahes teadaolevas merikotkapesas järglasi. Arvati, et kindlasti on kuskil veel pesi, aga ei teatud nende asukohta.

Minu õnn oli see, et sain mitu aastat koos Tiit Randla ja Fred Jüssiga Eesti ürgmetsades ringi käia. Mul oli kole kihk, et ükskord ometi juhtuks mina uut pesa esimesena märkama. See oli mu kõige suurem matkasoov, aga ei täitunud kunagi."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee