Märt Agu: tahan kord näha, et mu õpilased tantsivad minust paremini (1)

Õpetajaamet pole Märdile tegelikult võõras – tantsuringi juhendas Märt 21. koolis esimest korda möödunud õppeaastal. Samuti töötab ta juba mõnda aega tantsuõpetajana Tallinna ühisgümnaasiumis.

Aga 21. kooliga on Märdil eriline side. 19 aastat tagasi astus ta üle selle maja läve otse muusikaklassi, et saada Lydia Rahula õpetust ja käis seal üheksa aastat. Seega on ta nüüd maandunud oma juurte juurde.

Märt räägib, et esimesed sammud tantsuringi tegemiseks astuti aasta tagasi. Niipea, kui sai selgeks, et 2017. aasta suvel toimub laste laulu- ja tantsupidu. Kui noorte laulupeole viib 21. kool tavaliselt nõnda palju koore, et neile peaks moodustama omaette kolonni, on tantsulastega olukord pehmelt öeldes nadi. Väikeste eranditega neid peaaegu polnudki.

Treenib lapsi tantsupeoks

Siis algasidki – algul harvad, hiljem tihedamad – telefonivestlused kooli direktrissi ja huvijuhiga, kes lausa nõudsid kooli rahvatantsuõpetust. Ainsa eesmärgiga: viia tantsupeole mõni rühm ka 21. koolist, tekitada selleks vähemalt võimalus. Koolijuhid lõid pooleldi riigi ja pooleldi lapsevanemate rahakoti toel testiks rahvatantsuringi ja huvilisi jagus. Märt juhendabki just ringe, sest ametlikus tunniplaanis tantsurühmad sees ei ole.

Selle lühikese ajaga on talle saanud juba selgeks, et tänapäeval jagunevad õpilased kaheks: ühed, kes teevad kõike, ja teised, kes ei tee pärast kooli peaaegu midagi. Kui esimesed käivad laulmas, tantsimas ja viiulit mängimas ning hüppavad ka kõrgust ja mingil hetkel käivad veel ujumas, siis teised haaravad kohe lõpukella tirina järel tahvel­arvuti ja nende huvitegevused on ka sellega lõppenud.

Esimesed lapsed seisavad laulu- ja tantsupeo lähenedes alati valiku ees: kas minna lauluväljakule või Kalevi staadionile? "21. koolis on kaalukauss olnud raskelt ühele poole viltu – Rahula koos oma kolleegidega on viinud alati koore lauluväljakule. Nüüd on mul püha missioon veidigi sellele ülemvõimule vastu astuda."

"Minu pärast võiks harjutada lõpmatult."

Märt ei karda, et tantsuõpetusest saab vaid üritus paariks aastaks. "Ehkki – ei me ette tea, mis elu meil tuua võib. On hea, kui mingi ürituse saab püsti panna kindla eesmärgi nimel. Meil see on – tantsupidu. Mis edasi saab, tuleb pärast esimese eesmärgi täitmist arutada. Kuidagi ei tahaks, et kõik laguneb koost pärast üht aastat. Minu pärast võiks nii tantsu kui ka rütmikat harjutada lõpmatult. Ehkki sel moel võtaksime ära poole kehalise kasvatuse tunni ülesannetest. Aga ehk just niiviisi saan näha oma ühte elumissiooni – näha oma silmadega, kuidas minuga harjunud lapsed jõuavad aega, kui tuleb pesast välja lennata. Ning nad on kasvanud paremaks kui mina, jõudnud minust kaugemale ja neil on õpetada ühtteist ka minule."

Oma õpilastega hakkab Märt kohtuma kaks korda nädalas. "Võtsin möödunud aastal väikesteks katsejänesteks kõige väiksemad, ju jääb see nii tänavugi. Lisanduvad ainult ka tänavused esmikud. Nii et alustame päris algusest. Siis ei tule õpetus lünklik."

Vaim on Märdil uueks õppeaastaks igatahes valmis. "Olelusvõitlust me ei karda. Kuigi võib oletada, et tung tüdrukute riietusruumi ukse taga tuleb pisut tihedam kui poistel. Õnneks on tantsupeol mitu kontserti. Nii saabki väikeseid tantsuneide käigult vahetada."