Sama on ka kooli algusega. Lubame olla hea ja eeskujulik õpilane, õppida headele või väga headele hinnetele, käia kõigis tundides-loengutes, kuid peatselt jõuame seisukohale, et spikrit kirjutada on palju lihtsam kui tunde laua taga õppida. Või et jube äge oleks paarist tunnist popitada, kuna ilm on ilus ja viimased vananaistesuve päevad vajavad nautimist.
Rääkisin sellest tuttava õpetajaga, kes iga päev teismeikka jõudvaid noori kantseldab ning temagi oli taolise ükskõikse suhtumise pärast hirmul ja tõdes, et lastel olla kooliaasta algul alati raske töölainele saada. Ja ka siis kestab töötahe keskeltläbi kolm nädalat. Edasi lüüakse käega.
Kas ja kuidas sellist mandumist vältida? Kõik algab pahatihti just õpetajast endast – tund olgu piisavalt huvitav, et õpilastel igav ei hakkaks. Kuid mis on see tõde, mis hoiaks kõigi meeled erksad?
Kommentaarid