Kristjan Jõekalda: tore, et laps saab käia väikeses koolis (39)

Kristjan märgib, et tähti ega numbreid ta pojaga õppinud pole, kuid lasteaias-eelkoolis tehti see töö ära. “Ükspäev tuli mulle endalegi üllatusena, kui palju mu laps juba inglise keelt oskab,” avaldab mees. “Kuskilt mängudest on ta selle selgeks saanud. Ma jäin kohe, suu lahti, kuulama. Mõtlesin, et kas ma omal ajal vene keelt niimoodi oskasin, aga ma arvan, et ei osanud.”

Kristjani meelest pole Robertil kooliminekust suurt sooja ega külma. “Me pole ise ka kunstlikult seda õhinat tekitanud, et “oi kui põnev, nüüd sa lähed varsti kooli!”. Tõsi on see, et igasugustest muudest märkidest ta näeb seda küll. Igasugu jalanõud, riided, sussikotid ja koolikotid, päevikud, pliiatsid ja pinalid on pidanud ära ostma. Selleks kulutasime pool päeva. Tegime korraga ühe tiiru peale ja ostsime kõik vajaliku ära,” seletab telemees.

Kuigi poja koolitee saab olema vaid umbes pool kilomeetrit pikk, kinnitab Kristjan, et halva ilma korral kavatseb ta lapse ikka autoga kooli viia. “Ma olengi olnud see halb lapsevanem, kes on last pigem autoga sõidutanud, kui sundinud teda jalgsi minema. Ühest küljest on see enda mugavus, et on kiiresti ja kindlalt kohal,” tõdeb ta. “Suurem poiss läheb nüüd juba 7. klassi. Temaga on asi lihtne. Kui on ikka väga koerailm, siis me oleme ta autoga kohale viinud, aga muidu käib jala. Nüüd nad saavadki vennaga siit kahekesi minna,” rõõmustab Kristjan.

Ta ei väsi kiitmast, et üheksaklassiline ja umbes 250 õpilasega Püünsi Kool on ideaalne väikekool. “Õnneks on veel olemas selliseid väikeseid koole, kuigi ma saan aru, et neid ei taheta väga hoida. Et parem teha ikka üks suur ja uhke loomaaed. Aga minul on küll rõõm, et mu laps saab sellises väikeses koolis käia,” kiidab Kristjan. “Õpetajad on teada ja kui kellelgi on mingid raskused või probleemid, lahendatakse kohe kõik ära. Kõik aitavad.”