Raamat

"Kõige tumedam tund" hoiab lugeja köidikuis viimase leheküljeni 

Silja Paavle, 29. august 2016, 19:30
Barbara Erskine "Kõige tumedam tund" (kirjastus Varrak)Foto: Silja Paavle
Varraku ajaviitesarjas on taas ilmunud romaan, mis ei ole mõeldud pretensioonitule naislugejale – tugevalt ajaloolistest sündmustest mõjutatud "Kõige tumedam tund" annab võimaluse mõtiskleda ajalooliste sündmuste üle ning paneb teadmishimulisi ajalooraamatutest lisagi otsima.

Ehk teisisõnu - Barbara Eskine "Kõige tumedam tund" on ajalooline armastuslugu. Küll väljamõeldud, kuid ometi sisaldamas üsna palju tõeseid üleelamisi, mille autor noppis välja oma sõjalendurist isa logiraamatutest ja kirjadest.

Samal teemal

Raamatus püüab äsja lesestunud kunstiajaloolane Lucy oma elukilde kokku lappides kirjutada raamatut sõjaaja noorest ja andekast kunstnikust Evie Lucasest. Seda tänu maalile, mille tema traagiliselt hukkunud abikaasa hiljaaegu galeriisse tõi. Maali uurima hakates ilmneb, et kõik pole sugugi nii lihtne – aastakümneteks pimedusse mattunud loo päevavalgele toomine tekitab meelehärmi kunstniku perekonnaliikmetes ning tarmukat kunstiajaloolast ohustavad ühtäkki inimesed nii olevikust kui minevikust.

Kuid mitte ainult, raamatus avaneb tasapisi ka naise kunstnikuks olemise võimalus, selle rõõmud ja kitsaskohad maailmas, kus naistel sugugi mitte kõik lubatud ei olnud. Erinevalt tänapäevast.

Ning kuigi takistusi satub Lucy teele palju ning need kõik hoiavad lugejat kindlalt oma köidikuis viimase leheküljeni, lõpeb kõik hästi. Kuidas armastusromaanis teisiti olla saakski.

Kindlasti pakub raamat pisukest närvikõdi kõigile kummitustest ning müstilistest asjadest huvitatuile. Kuid kõik selle on ajalooharidusega Briti kirjanik kirja pannud maitsekalt ning kaasakiskuvalt.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee