Toila-Oru pargi kunagine presidendiloss sai pastellmaaliks (4)
"Töö käigus selgus, et lossi kohta on väga palju teadmatust," ütleb Aarne Hanni, kes kaevus enne pildiga alustamist arhiivimaterjalidesse.
Tõhus teadustöö võttis aega mitu pikka nädalat. "Lossi kohta on säilinud üksjagu fotosid, ühed tehtud tsaariajal, teised Eesti vabariigi ajal. Kõik on mustvalged, aga mustvalge maali tegemine olnuks tiba igav. Teame, et loss oli heledast kivist, aga ega me enam ju tea, kas ta oli krohvitud või hoopis dolomiidisarnane materjal. Et me ei tea seda täpselt, tegin selle pildi niimoodi, et loss on kriiskavsinises õhtuvalguses ja selle tagasipeegelduses. Võtsin endale võimaluse värvi ja valgusega mängida, sest siis ma ei eksi lossi materjali kujutades."
Hanni lisab, et täpselt sama vaadet, mille tema valis lossi kujutamiseks, pole tegelikult fotodena säilinudki. "Minu maal on kokku pandud mitmest arhiivipildist," lausub ta, et kogus detaile kõikidelt säilinud fotodelt.
"Võtsin aega uurida ja mõelda ning avastasin üha rohkem uusi detaile."
Luksuvilla, mille kujutamine andis kunstnikule ohtralt peamurdmist, püstitas XIX sajandi lõpul Peterburi miljonär Grigori Jelissejev, on kirjas Toila ja Toila-Oru pargi ajalugu kirjeldatavas blogis Ajakajad. Vene suurkaupmees lasi projekteerida renessanssvillasid jäljendava maja. Kolmekorruseline kivihoone valmis 1899. aastal. Oktoobrirevolutsiooni järel emigreerus Jelissejev Prantsusmaale, kirjeldab ajalooblogi, ning jättis Oru lossi koos pargiga volinikule valvata. Seejärel hakkas aga loss lagunema. Punaarmee hävitas Oru lossi Teise maailmasõja ajal sõna otseses mõttes vundamendini.
Oru lossi põletamiseks saabus 13. augusti õhtupoolikul kohale umbes 50 meheline salk. Olles juba teel purustanud sildu, mineerinud teid, põletanud maju ja tapnud inimesi, asuti kella poole viie ajal põletama Oru lossi. Esmalt süüdati ambulants, siis puukuur, kahekordne sõjaväe kasarm, hobusetallid. Edasi põletati juba loss, kaks kasvuhoonet, kohvik, töökojad, kahekordne komandandi maja, saun, laoruumid. Lossi teenijaskonna kahekordne puust elumaja pidi esiteks jääma põletamata. Kuid varsti käsutati elanikkond ka sealt välja ja süüdati ka see maja põlema ilma et keegi oleks sealt saanud midagi välja tuua. Osa teenijatest suutis päästa vaid veidi pesu. Kuid varsti käsutati kõik paigale ja vahistati terves koosseisus. Seejärele toimetati kõik vahistatud mere kaldale üles seatud kuulipildujate vahele. Seal oldi terve öö ja järgmisel hommikul viidi nad edasi Voka mõisa keldrisse. Vahialuseid oli mehi, naisi ja kolm alaealist last, kokku 19 inimest. Ülekuulamist enam keegi ei oodanud, kuna sõjamürin oli juba lähedal ning iga silmapilk oli karta granaatide keldrisse heitmist. Juhtus aga siiski ime, kuna varsti tulid saksa sõdurid, kes vahialused keldrist vabastasid.
Suitsevate varemete juurde tagasi jõudes leiti puhta ja hea pesu koha pealt vaid musti ja haisvaid venelaste kaltse. Rusude vahel seisis veel põlenud rahakapp, milles põletamise päeval oli rohkesti raha ja väärtpabereid. Punased hävitajad nõudsid Rakverest pärit raamatupidajalt Karl Kängsepalt rahakapi võtmeid, milliseid ta pole aga andnud. Järgmisel hommikul leitud raamatupidaja K. Kängsepp mahalastuna. Raha ja dokumendid kapis muutusid aga kuumuse tagajärjel pudedaks."
Lossist ja teistest kiviehitustest jäid järele vaid müürid ja puuehitustest tuhahunnikud. Siiski, kõik ei põlenud, sest süütamine toimus kiirustades. Nii loss põles osaliselt ja keldrikorrus oli ainult pisut suitsenud. Kui Orule saabusid saksa sõjaväelased, paigutasid nad lossi keldriruumidesse miini-laskemoona lao.
Põhjaranniku kõrge ja järsk klint ei võimalda mererannast üles tulla, pakkudes sellega sõja ajal head kaitset. Pühajõe suudmealal aga oli karta venelaste võimalikku dessanti.
Kaevikute ja teiste kaitserajatiste ehitamise käigus saeti maha puid ja nii hävinesid paljud vanad ning väärtuslikud puud. Enne saksa sõjaväeosade lahkumist aastal 1944, tõenäoliselt 18. septembril, lasti SS erikomando poolt lossi keldris olev miini-laskemoona ladu õhku.
Lossivaremed purunesid. Säilunud varemed hakkasid murenema ja muutusid inimestele ohtlikuks. 1960-ndate aastate alguses varemed tasandati ja kaeti mulla ning liivaga. Peagi kattis selle koha ka muru. Ja nii ta nüüd ongi seal murukamara all ja inimeste mälestustes ja fotodel ja nüüd siis ka sellel kaunil maalil.