"Inimesed lepiks nagu laadaväravas kokku, mida sel päeval ostavad." (1)

Eestlane on teada-tuntud laadalkäija ja käsitööst lugupidaja. Seda kinnitavad ka kolm kodumaise näputöö müüjat, kes nädalavahetusel oma kraamiga Vanamõisa laadal väljas olid. Missugust käsitööd eestlane aga ostab ning kui palju on ta nõus selle eest maksma?

Võrumaal asuva Palvemaja talu perenaine Tea Leius tunnistab, et tema müüdavad naturaalsest küülikunahast tooted on väga nõutud kaup. "Peapaelu ostetakse väga hästi, samuti sabasid, mütsitutte, randmepaelu, kotte ja muud," ütleb ta.

Samas sõltub ostjate huvi ka hooajast. "Keset suve peapaelad eriti müü, sest keegi ei arva, et talv tuleb. Kuid praegu on need juba päris popid."

Laupäeval aga jänesenahad eriti kaubaks ei läinud. "Mul on nad kaasas, kuna eelmisel aastal läksid väga hästi peale. Kõik hakkasid siis suure hurraaga kapuutsiääri vahetama. Ma ei tea, kas nad ei saanud sellega hakkama, et täna keegi ei taha? Samas müün Tartus isegi keset suve nahka hästi," räägib Tea.

Jänesenahast sallidel ja randmesoojendajatel on Tea sõnul aga lausa imeline toime. "Talvel on paljudel kurgud haiged, aga kui jänesesall ümber panna, olen ma kindel, et see on varsti terve. Sama on randmesoojendajatega – randmed valutavad, aga kui neid soojendajaid natukene ümber hoida, on tunda, kuidas käed soojenevad ja valu kaob."

Ühel laadal müüb üks, teisel teine asi

Valged padjad olid samuti sel päeval nõutud kaup, need olid juba poole laada peale otsa saanud. "Tähendab, et neid tuleb teinekord rohkem teha ja kaasa võtta," arvab Tea.

Laatadele sattuvatel välismaalastel on eestlastega sarnane ostuhuvi. "Nad ostavad usinasti näiteks jalanõu sisetaldasid. Ühel Tartu laadal ostsid hiinlased minu muhvinööri tühjaks. Nad olid nendest nii sillas – eriti sellest, et muhvil on tasku ka sees," muheleb Tea.

Hinna pärast aga üldiselt midagi ostmata ei jäeta. "Näiteks käekott maksab 30 eurot ja leitakse, et see on normaalne hind. Ma ei tea, kui küsiksin rohkem, kas ta siis müüks, aga ma ei soovi rohkem. Olen oma materjali sinna ära arvestanud ja mulle sobib ka see hind," tõdeb Tea.

Käsitsi maalitud puutooteid müüv Valmar Dreger tunnistab aga, et seda ei tea kunagi, mis mingil laadal rahvale peale läheb. "Tundus, nagu nad oleks laadaväravas kokku leppinud, mida sel päeval ostavad. Täna ostetakse postkaste ja linnusöögimaju, homme võib aga hoopis kandik kõige populaarsem olla," nendib ta.

Valmari naise Kristeli arvates on siinkohal heaks näiteks Palamuse laat. "Üks aasta osteti meilt esimese asjana suured soolavakad ja postkastid ära. Panin siis kõik endale kirja, et järgmine aasta peab neid rohkem tegema. Aga kujutad sa pilti, järgmisel aastal müüsime seal ainult kaks soolavakka ja ühe postkasti. Mul oli niimoodi ette valmistatud, et neid oli ikka palju kaasas," meenutab ta.

Kadakast võinuga on aga selline asi, mis läheb igal pool ja igal ajal peale. Viimasel ajal on populaarseks muutunud ka sloganiga sildid, tõdeb Valmar. Hinda inimesed küll vaatavad, aga pigem küsitakse, et miks nii odav. Valmar leiab, et kaks eurot võinoa eest, 16 soolavaka, samuti linnumaja ning 35 postkasti eest küsida on õiglane. "Aga teeme kõik ise – mina tegelen puidutööga, naine ja tütar maalivad ja meil pole vahendajaid. Ning ega see pole meil elatusasi, pigem ikka hobi," ütleb Valmar, miks nad sellise hinnaga müüa saavad.

Moodne haigus: villaallergia

Kudumeid müüv Anu-Tiiu tõdeb, et nende puhul sõltub inimeste ostusoov ilmast. "Kui on väga soe, siis villast ei kiputa üldse ostma. Kui on külm, siis ostetakse palju rätikuid ja pontšosid," lausub ta.

Välismaalastest peavad villasest lugu eelkõige itaallased, rootslased ja soomlased. "Kui tuleb aga proua ja ütleb, et olen Californiast, siis mis sa niisugusega teed," naerab Anu-Tiiu.

Laupäeval osteti temalt kõige rohkem tikandiga käpikuid. "Need on kahekordsed, seest kraasitud ja minu tikitud lambad peal," ütleb Anu-Tiiu.

Kahe-kolme paari tikkimiseks kulub tal keskmiselt üks õhtu ja samal ajal saab ka telekat vaadata. "Ma ei kiirusta, kuna aasta lõpust maikuuni on periood, kus laatasid pole ja sel ajal tuleb kõik tooted valmis teha."

Ostmist on Anu-Tiiu sõnul vähemaks jäänud. "Inimesed on allergilised ja ei kannata enam villa. Eriti soomlased, kes kurdavad, et nad ei saa villast käe peale panna. Mulle on see aga uus haigus, kuna vanasti polnud kellelgi allergiaid," räägib ta.

Kinnaste eest 25 euro ja kampsuni eest 80 euro välja käimist peab osa ka liiga paljuks. "Kuid me ei saa odavamalt müüa, kuna ostame villa ja teeme kõik ise valmis, see võtab aega. Samas saan aru, et meie tooted on liiga kallid näiteks inimesele, kes ainult pensionist elab."