Robert Redford: noor naine andis mulle terve uue elu

Naistelemmik Robert Redford on olnud abielus kaks korda. Nooruses tutvus ta mormoonide perest pärit Lola van Wageneniga, kellest sai hinnatud ajaloolane ja ühiskonnaaktivist, 1958. aastal ka proua Redford.

Neil sündis neli last, aga esiklaps Scott Anthony suri juba paarikuuselt. Tütred Shauna Jean (1960) ja Amy (1970) ning poeg David James (1962) elavad ja tegutsevad siiani.

Nad lahutasid 1985. aastal. Kuid esimesel naisel, kes oli pärit Utah’st, oli suur osa selles, et Redford avastas selle looduskauni osariigi ja rajas sinna mägedesse rantšo, kus ta veedab juba aastakümneid Los Angelese asemel põhiliselt aega.

Ka USA suurimale sõltumatu kino festivalile "Sundance Film Festivali" pani Redford 1978. aastal aluse koos toonase naisemehe, filmiprodutsent Sterling van Wageneniga. Ent seesama festival viis Redfordi 1990. aastate lõpu poole kokku Saksa kunstniku Sibylle Szaggarsiga.

Pärast 12 koos veedetud aastat abiellus paar poolsalaja 2009. aastal Hamburgis. Ameeriklased said sellest teada tänu Saksa ajalehtedele.

"Sibylle on väga eriline isiksus. Ta on minust noorem ja eurooplane, mis mulle väga meeldib," rääkis Redford enne 75. sünnipäeva televisioonis esinedes. "Ta andis mulle terve uue elu," õhkas eakas filmihunt, kes rabab tööd teha innukamalt kui paljud nooremad kolleegid.

Ja temas on endiselt säilinud poisikest. "Ma sõidan juba 50 aastat Porschedega. Näiteks on mul üks Boxster S. Lasin teda natuke putitada ja nüüd võiks temaga võidusõidule minna," kiidab ta oma sportautot.

Pürgis ka ise kunstnikuks

Redford on olnud vastuoluline tüüp: ühest küljest südameid vallutav blond sinisilm, keda nimetati seksisümboliks ja kellele pakuti rohkem filmirolle, kui ta tahtis või suutis vastu võtta, teisalt omamoodi mässaja, kes alustas siiani kestvat võitlust teda ennast poputanud Hollywoodi filmitööstuse vastu, luues kõigepealt iseseisva Sundance’i kinoinstituudi ja vedades nüüd samanimelist festivali.

"Küllap see tuleb minu keldi juurtest, et olen põikpäine ja skeptiline ega võta kõike tõe pähe," on ta oma loomust seletanud. Tal on üksjagu iiri ja šoti esivanemaid.

1936. aastal Californias Santa Monicas sündinud Redford oli üsna tavaline koolipoiss, õppis keskpäraselt, aga tegi tublisti sporti. Samuti tekkis tal varakult kunstihuvi ja teda kiusas lootus, et temast võiks saada kunstnik.

Redford sai andeka pesapallurina Colorado ülikooli stipendiumi ja töötas õpingute kõrvalt kelneri ja baarimehena. Mingil ajal hakkas kool pidutsemist segama. Redford on tunnistanud, et võttis siis väga kõvasti napsu.

Poolteist aastat pärast ülikooli astumist visati ta sealt välja. Redford siirdus Euroopasse eneseotsingutele.

"Kui ma tulin19aastasena Pariisi, ei tundnud ma muud maailma peale California, kus olin üles kasvanud. Ma tahtsin liikuda kultuurides, mis on minu omast nii palju vanemad.

Reisisin ühest kohast teise hääletades, sest raha oli mul napilt. Ma sain palju teada Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia kohta. Usun, et sain Euroopas täiskasvanuks," on Redford meenutanud. Ta käis palju kunstimuuseumides ja joonistas innukalt oma visandiplokki.

Oscari sai alles lavastajana

Ameerikasse tagasi pöördudes hakkas Redford Brooklynis Pratti instituudis kunsti õppima, kuid sai peagi aru, et temast ei saa siiski head kunstnikku. Pettunud Robert läks õppima New Yorgi draamaakadeemiasse.

1959. aastal pääses ta esimest korda Broadway lavale ja hakkas peaaegu kohe saama pisiosi teleseriaalides ja filmides, aga esimesed aastad näitlejana pole see, mille üle ta praegu uhkust tunneks.

Kena blond avala naeratusega sinisilmne tüdrukutelemmik pandi järjekindlalt mängima ilusat poissi, keda ei lastud kuigi kauaks ekraanile.

Suureks läbilöögiks sai Redfordile 1969. aastal linastunud vestern "Butch Cassidy ja Sundance Kid".

Paariliseks oli tal üle kümne aasta vanem ja juba publikulemmikuks tõusnud Paul Newman ning filmist sai oma aja üks menukamaid kassafilme. 32aastane Robert Redford võis nüüdsest nautida superstaaristaatust. "Minu karjääri parimad aastad olidki 70ndad," kinnitas Redford veel hiljuti.

Tema järgmised kassamagnetid olid "Sellised me olime" (1973) ja "Tüssamine" (1973). Ka filme "Kondori kolm päeva "(1975), "Suur Gatsby" (1974), "Kõik presidendi mehed" (1976) ja "Minu Aafrika (1985) vaadatakse meelsasti tänini, rääkimata uuemast "Hobulausujast" (1998), kus Redford oli ka lavastajapukis.

Paar aastat tagasi flirtis vanameister ka noorema põlvkonnaga, mängides seiklusfilmis "Kapten Ameerika: Talvesõdalane". Nädala pärast jõuab kinoekraanidele koguperefilm "Minu sõber lohe", kus teda saab samuti näha. "Ma ei vaata oma filme uuesti," on näitleja öelnud. "Ainult "Tüssamine" on enam-vähem rahuldav saavutus".

1980. aastal esitles Redford oma esimest režissööritööd "Korralikud inimesed". Paradoksaalne, aga just selle eest sai ta oma esimese Oscari, tegelikult lausa neli kuldmehikest kuuest, millele ta oli üles seatud.

Näitlejana on Redford vaid korra nominendiks nimetatud ("Tüssamine"). 2002. aastal määras Ameerika filmiakadeemia talle elutöö Oscari.