Evelin Ilves õudusmaandumisest: "Naabrite asjad lendasid, toidukäru hüppas põrandalt õhku." (8)

Suvi ei ole Eestit sel aastal hellitanud ning kui endine esileedi ja peatne telesaatejuht Evelin Ilves polnud juuli lõpuks veel varvast korralikult merregi saanud, otsustas ta suvetunde eelmisel nädalal kätte saada Horvaatiast.

"Mida peab tegema inimene, kelle puhkusepäevadel on külm ja sajune? Üks võimalus on kiiresti reageerida ja proovida leida päike," leiab Evelin. "Vahemere ääres on augustikuus valdavalt päikseline. Nii ka need kolm päeva, mis mina Horvaatias viibisin."

Aeg tundus pardal pikem

Evelin tunnistab, et ta läks esimest korda reisile spontaanselt. Kavatsemata ettevõtmised on planeeritutest tihti seikluslikumad ning ka tema reis algas paraja seiklusega – kui elu raputavaimat lennusõitu võib nõnda nimetada.

Horvaatia kohale jõudes sattus Nordica lennuk korraliku rajuilma sisse, tuul oli liiga vali, et turvaliselt maanduda. "Oli ikka õudne mägede vahel saare kohal rippuda, kui pilved ümberringi sõna otseses mõttes kihutavad," kirjeldab Evelin.

Kogemusest räägib ta ka Facebooki postituses. "Pärast 40 minutist õhusrippumist pöörasime nina siiski otsustavalt maa poole. Sellist maandumist ma veel kogenud pole: hull rappumine, naabrite asjad lendasid ja isegi toidukäru hüppas põrandalt õhku..." kirjutab Evelin.

"Prantsatasime küll hirmsa kolinaga vastu maad ja pidurdasime vist iga rakuga, aga kõik lõppes õnnelikult ning nii suure kergendusega aplausi pole ma ühelgi pardal kogenud."

Õnneks ei sattunud keegi reisijatest paanikasse, märgib Evelin Õhtulehele. "See aeg, kui asjad lendasid, oli lühike, kuigi ise pardal olles ei tununud see just üürike."

Esileedina on Evelin pidanud sadu kordi lendama ja närvekõditavaid lennukogemusi on olnud teisigi.

"Korra olen talvel Estonian Airiga kolm korda kesk lumetormi Tallinnas maanduda püüdnud ja siis lõpuks ikka öösel Helsingisse suundunud. See oli samuti nagu Ameerika mägedel," meenutab ta ja lisab: "Päris hirmutav võib olla ka, kui suur lennuk üle ookeani lennates kõrgust kaotab."

Samas ütleb Evelin, et usaldab piloote täielikult. "Kuna mul on olnud võimalus mõni kord kokpitis viibida, siis tean, et piloodid juhivad lennukeid kindla käe ja rahuga.

See teadmine aitas mind seekordses turbulentsis väga palju. Meeskond oli väga professionaalne ja ma usaldasin neid täielikult. Aitäh, piloot Siim, ja teised meeskonna liikmed!"

Horvaatias ei rentinud Evelin mitte autot, vaid proovis sealset ühistransporti, sõites nii bussi, trolli kui ka taksoga. "Autot pole mõtet rentida, kui soovid vaid lühikest rannapuhkust," põhjendab ta.

"Mulle meeldib kohalikku ellu sisse elada, vältida turistidele mõeldud radu ja söögikohti. Linnatranspordiga sõites näed kohalikke ju väga lähedalt: kuidas vanaisa lapselapsega trollis mängib, kuidas noorpaar tülitseb, kuidas teismelised tšillivad ja muusikat kuulavad, kuidas kohalik hipi, lill kõrva taga, bussitrepil luuletusi loeb. Lahe!"

Vaatamata hirmsale lennuelamusele ning vaid kolmepäevasele koha peal viibimisele kinnitab Evelin, et sai puudu olnud suvepuhkuse kenasti kätte.