ÜHE HABEME LUGU: Hardi Volmer kannab lühikest parda laiskusest ja mugavusest (1)

Kuidas ja millal juhtus nii, et teist sai habemekandja?

Ausalt öelda ega ma kuupäevaliselt ei oskagi öelda. Fotode järgi olen ma vaadanud, et ilmselt mul koolipõlve lõpus ja isegi instituudi esimestel kursustel – esimesel kursusel konkreetselt – oli habe nii hõre, et ma olengi nendel piltidel ilma. Aasta vist oli umbes 1980. Aga sealtpeale, kui nüüd dateerida, siis isegi võib vist öelda, et kuskil 81. aasta lõpust alates olen ma kogu aeg ainult habemega olnud.

Põhjuseid võib igasuguseid leida. Hakkame rääkima, et tahtejõuetu lõua varjamine ja ... aga mul lõug tegelikult, hoopis vastupidi, ei olegi väga taandarenenud. Ja kasvõi see, et mul on nimelt sünnipäev ühel päeval sellise tuntud ja toreda inimesega nagu Vana Habe ehk Hardi Tiidus (legendaarne tõlkija ja telesaatejuht, muuhulgas saate "Vana Hõbe" autor, 1918-1999 – toim). Eksole, see on ka piisav argument tegelikult.

Et siis juba ligi 35 aastat tagasi kasvatasite habeme endale ette ja jäite selle juurde. Mis võiks olla teie jaoks selle kasvatamise ja kandmise fluidum või kvintessents?

Ütleme nii, et tegelikult on seal taga ka argus. Habemeajamine on hirmutav, eriti kui seda veel noaga teha. Oled nagu kõri kallal koguaeg noaga ja see on üks hirmus asi. Habemeajamine võtab aega ja on üks paras tüütus tegelikult.

Ja kuna naised pole ka öel'd, et katsu sa ligi tulla oma kuramuse tuustiga – et kuna sellist tõrjuvat hoiakut nende poolt pole ka olnud, siis üks argument on laiskus ka muidugi, jah.

Mingil määral ikka kindlasti oma habeme eest hoolitsema peate, vastasel korral oleksite ju nagu üks tuntud astroloog ...

Jah, oleks nagu postipühak. Istuks kolmemeetrise posti otsas ja habe ulatuks maani.

Aga ei. Mul on üks aparaat ja ma selle niidukiga aeg-ajalt käin üle, lasen ta kuskil poolesendiseks. Aga päris ära ma ei ole teda kunagi ajanudki, ei mäleta vähemalt, et oleks vajadust olnud. Aga aeg-ajalt ma ajan ta üsna lühikeseks. Ta kasvab, kurivaim, väga kiiresti. Korra kuus kindlasti käin üle, kui isegi mitte tihemini.

Muid võtteid habeme eest hoolitsemiseks teil ilmselt väga rääkida ei ole? Kuidas näiteks seda pesete?

Ei pese teda eraldi. Koos peaga pesen ja koos hommikuse näopesuga paratamatult ka, sest ta jääb ju igalt poolt ette. Mingeid spetsiaalseid võtteid selleks ei ole ja ilmselt ei ole õnneks ka vaja.

Ükskord ma naljaviluks lasin vuntsi vohama. Siis läks vunts nii pikaks, et sai hakata neid otsi üles kruttima nagu viimasel Vene tsaaril. Mis on ka omamoodi tore. Saad neid näppida ja väikest voluuti talle sisse kruttida. Seda võib juba vahatama hakata isegi, sellist vuntsi.

Aga nüüd mul on jälle kuidagi mugavam lasta ühe ja sama mõõduga kõik üle ja korras.

Miks just see kindel pool sentimeetrit ehk circa nädalane habe? Miks mitte pikem, lühem, miks mitte kitsehabe, tabalukkhabe, midagi muud?

Ei tea. Tähendab, see tahakski hoolitsemist. Ma ei ole kunagi seda tein'd ja see oleks harjumatu ja natuke hirmutav. Sest see tekitab tegelikult oluliselt teistsuguse portree peeglisse. Ei ole isegi mõelnud selle peale, et võiks huvi pärast lihtsalt vaadata, et kuidas mingi Lenini habe oleks näiteks. Et põskedel ei oleks, oleks ainult ümber suu. Neid habeme sorte tõesti on vahvaid ja hästi erinevaid, aga mina ei tea. See oleks kuidagi imelik ja epateeriv ja eputrilla värk, kui ma nüüd vanas eas veel hakkaksin sellega edvistama, et iga kvartal tuleks välja uue habememudeliga.

Teie ilmselt kavatsete jääda habemekandmise juurde – nii kauaks kui on elupäevi antud?

Oo jaa. Mu habe on mulle armas. Peale selle olen ma jätkuvalt laiskvorst.