Trafficu poisid: rattaga sõites ja joostes olid rasked pidevad tõusud

"Me jõudsime koos otsusele, et võiks triatlonil osaleda. Ideaal oli see, et kõik mehed teevad selle individuaalselt läbi, ja me saime ka üsna innukalt asja käima, aga siis tuli suvi peale," seletab Robert, kelle sõnul tehti kevadel küll tublisti trenni, kuid suvised kontserdid tekitasid sportimisgraafikusse lüngad.

"Ei tahtnud meid aidanud tiimile käru ka keerata ja panime ühe meeskonna kokku."

Trafficu liikmetest alustas võistlust ujuja Tõnis. "Lõppu jõudes oli hea tunne, aga muidu oli kogu aeg eesmärk jõuda järgmise poini. Vees on muidugi natuke abitum tunne, pidevalt mõtled, et mis siis, kui juhtub see või teine," tunnistab Tõnis, kes tõmbas ennast vette minnes alguses kohe nii käima, et ei saanud esiti korralikku hingamisrütmi kätte.

"Imestasin, et mis toimub, ma ju alles hakkasin ujuma. Aga siis võtsin rahulikult hoo maha ja mõtlesin, et pean hingamise rütmi saama. Kui veerand oli ujutud, sain aru, et see on tehtav."

Robert ütleb kõrvalt, et Tõnis on hull, sest ta ujus ilma kalipsota. "Ma ostsin siit kohapealt kalipso, vaatasin, et kõik lähevad sellega. Aga kalipsoga läheb liigutustesse rohkem energiat ja raskem on hingata, seega oli see energiakulu, millega ma polnud arvestanud," selgitab Tõnis, miks ta viskas veeülikonna nurka.

Ta andis teatepulga üle Robertile, kes muljetab: "Kõige hullem tunne oli siis, kui ma hüppasin ratta seljast maha ja Reet Linna karjus: "Ruttu-ruttu, Silver hakkab jooksma!" Kui oled olnud kolm ja pool tundi ratta seljas, siis on ikka uskumatult raske – jalad olid nagu pakud all."

Sõit sujus muidu viperusteta, kuigi siiski tuli ette keerulinegi moment. "Kanepisse sõit oli vahva – kiirused läksid mõnusaks ja pulss ühtlustus. Aga nii kui ring läbi sai ja hakkas tagasisõit, oli vastutuul, kogu aeg õrnad laskumised ja pidev tõus. See oli megaraske," tunnistab Robert.

Tema meelest on ratta seljas siiski märksa lihtsam kui vees: "Kui tunned rattaga, et kohe üldse ei jõua, siis lased vabajooksu peale, puhkad ja jood vett."

Viimasena rajale läinud Silver oli finišisse jõudes täiesti läbimärg, kuid naeratus püsis näol. "Pidasin vastu, surmatunnet ei olnud. Praegu on rahulolev ja enesest võitu saamise tunne," õhkas ta minut pärast jooksmast tulekut.

Laulja tõdeb, et ta pole selliseid keerdtrepilaadseid tõuse nagu Otepääl jooksutrennides varem kohanud. Õnneks oli ilm sportlaste poolt – enamasti pilves, kuid soojapoolne. "Vahepeal viskas korra päikest ja kohe oli vastik," märgib Silver.

"Kui oleks aga 30 kraadi ja leitsak, siis oleks olnud surm."

Silverile oli üks raskemaid hetki päris jooksul algul, kui ta oli enda arvates juba tükk aega jooksnud, kuid avastas, et läbitud on vaid kaks kilomeetrit. "Teine raske hetk oli teise ringi alustamine. Oled seda kõike juba korra teinud ja tead täpselt, mis tuleb."

Katkestamisele ta aga ei mõelnud. Noormehi ootas veel samal õhtul Valgas kontsert. Silver jõudis kohe pärast võistlust vaid supsti pesemas käia ja pidi siis rooli istuma.