Blogid

Miks sai Mihkel Raud riigikogus tegemata töö eest 10 000 eurot? Kas kellelgi on veel selline töökoht? (190)

Katrin Lust, 31. juuli 2016, 16:29
Foto: Aldo Luud
Lugesin mõned päevad tagasi uudist sellest, kuidas Mihkel Raud asutas sisuturunduse firma. Olen tegelikult Raua tegemiste üle mõelnud juba pikemat aega, aga nüüd tundsin, et võiksin siiski ajakirjanikuna oma mõtted kirja panna ja neid lugejaga jagada.

Esiteks, artiklites, mis kirjutavad Rauast kui uuest sisuturundusärimehest, pole sõnagi juttu tegelikult sellest, mida see äri endast kujutab. Kui paljud meist üldse teavad, mida tähendab sisuturundus?

Samal teemal

Mina tean nii palju, et Eesti ajakirjanduseetika koodeksist juhinduvad väljaanded ei lase üldjuhul toimetuse ajakirjanikel teha varjatud reklaami. See tähendab seda, et ajakirjanik peab olema sõltumatu ja erapooletu ega tohi vastu võtta mingeid hüvesid ega ajada isiklikku äri.

Mäletan, kui alustasin Õhtulehes 2002. aastal ajakirjanikuna ja uudistetoimetuse juht oli Urmo Soonvald, kes on täna Delfi peatoimetaja. Urmol on väga selged arusaamad eetilisest ajakirjandusest. Juhul kui meie toimetuses juhtus ajakirjanik töötama looga, kus esinesid tema sõbrad või sugulased, anti lugu teha kellelegi teisele, kes on erapooletum.

Kes veel ei tea, siis Õhtulehes on tänaseni säilinud väga range kord just ajakirjandusliku erapooletuse osas. Näiteks ei lase peatoimetaja toimetuse liikmetel vastu võtta kingitusi ja isegi toimetusse saadetud jäätised saadetakse lastekodusse. Kuigi Õhtulehte siunatakse palju, siis on minu meelest selle lehe toimetuse eeskirjad ajakirjanikele ühed rangemad Eestis.

Aga see selleks. Tahtsin tegelikult rääkida hoopiski sellest, kui eetiline on Mihkel Raual asutada sisuturundusfirma ja hakata samal ajal juhtima taas "Kolmeraudset".

Mina olen aru saanud, et sisuturundus on valdkond, kus turundust tehakse nii, et vaatajale ja lugejale jääb mulje nagu tegu pole otsese reklaamiga, vaid räägitakse ajakirjandusliku loo võtmes. Kas siis mõnest tootest, teenusest või minugipärast mõnest poliitikust. Ühesõnaga, ma saan aru, et Raud on läinud PR tööle või õigem oleks vist öelda, arvestades tema poliitiku karjääri, GR valdkonda (government relations ingl. keelest tulenevalt) ehk valitsussuhetesse.

Mind häiris selle uudise juures kõige enam see, et Raua tegevus on ajakirjanduse poolt täiesti vastu võetud ja normaalne, kuigi tegelikult see nii ei tohiks olla. Mihkel Raua puhul võib eeldada, vaadates tema eelnevat ajakirjanduslikku tegevust, et ta kindlasti ei hakka mingite jäätiste või kohukeste sisuturundusega tegelema. Kuidas me teame, et ta ei hakka läbi oma uue ärivaldkonna otseselt poliitikat mõjutama ehk tegema seda sama poliitikat, millest ta hiljaaegu loobus.

Mihkel Raud astus 2014. aasta kevadel Sotsiaaldemokraatliku erakonna liikmeks ja jätkas "Kolmeraudse" saate juhtimist. Kui selgus, et Raud soovib siiski valimistel osaleda, mida oli tegelikult algusest peale ju arvata, lahkus ta telesaatest ja sukeldus poliitikasse. Ometi tegi ta saadet praktiliselt viimase hetkeni, kuni ta pidi ennast registreerima saadiku kandidaadiks seadusest tulenevalt kolm kuud enne valimisi.

Raud sai Tartus üle kolme tuhande valija hääle, mis oli tegelikult sotside kandidaadile selles ringkonnas väga hea tulemus. Üksikisiku mandaadiga ja ilma erakonna toetuseta poleks ta nende häälte najal riigikokku pääsenud (selleks oleks tal tarvis läinud u 5000 häält), kuid sotside jaoks oli see suurepärane tulemus, sest Tartu ringkonnas said nad üldse kokku umbes 7000 häält. Ehk Raud sai oma kolmetuhande häälega peaaegu pooled sotside häältesaagist. Nii saan ma väita, et tartlase kaheksamandaadilises valmisringkonnas usaldas Rauda riigikokku natuke alla kümne protsendi valijatest.

Täna on Raud käed üles tõstsnud ja öelnud, et ta lahkub riigikogust ja hakkab uuesti hoopiski saatejuhiks. Tema argumendiks riigikogust lahkumisel oli see, et ta ei suuda ühe inimesena suures poliitikas midagi ära teha ja teleekraanil on ta palju mõjukam. Raud sai riigikogust lahkumise eest üle 10 000 eurose kompensatsiooni.

Nüüd mul tekib küsimus - mis organistastioon see Riigikogu on, kus jagatakse inimestele raha selle eest, et nad ei saa oma tööga hakkama? Kas lugejatest kellelgi on veel selline töökoht, kus tööandja maksab teile rasvase kompensatsiooni selle eest kui teatate keset tööaastat, et ei suuda lepingut täita ja lahkute, saades selle eest veel ka tasu.

Pealiskaudsel vaatamisel tundub, et Raud on justkui alt vedanud sotse, kellel ei lähe hetkel kõige paremini. Samas võib tekkida ka hoopis teine arvamus. Kust me teame, et sotsiaaldemokraadid ei ole teinud geniaalset vangerdust Raua näol, kes lahkub justkui poliitikast ja erakonnast, aga hakkab siis hoopiski otseselt ja varjatult poliitikat mõjutama ning tõepoolest palju suuremas mastaabis kui ta seda riigikogus tegi.

Näiteks meie endisest sotsiaaldemokraadist president Ilves on kindlasti mõjukam täna parteist väljaastununa kui selle liikmena. Sellised kahtlused tekiksid igas demokraatlikus riigis, kus astub ajakirjanduspüünele isik, kes veel vähem kui pool aastat tagasi seisis konkreetselt ühe poole poliitiliste huvide eest.

Kui ta räägib, et ta ei saa hakkama, siis see on okei vastus, kui ta võtaks nüüd ainult mingi aja poliitilise mõjuvõimuga kauplemisest maha - andeka inimesena tal tegevust ju jätkuks. Laulgu, mängigu kitarri ja kirjutagu raamatuid. Kõikides nendes asjades on ta Eestis üks edukamaid. Kuid vanades demokraatlikes riikides (eelkõige pean silmas Suurbritanniat, mida ma tean hästi), peaks ta enne ajakirjandusse sukeldumist võtma aasta või kaks üleminekuperioodiks, tõestamaks, et tal ei ole siiralt poliitilisi huvisid.

Siinkohal on oluline mainida, et kohe on ukse taga presidendivalimised ja juba järgmisel aastal on ees taas kohalikud valimised.

Mina olen pärit Tartust ja tean, et paljud minu sugulased ja tuttavad valisid just Rauda, kes oli jätnud ajakirjanikuna julge ja eestvõtliku mulje. Täna sai Raua asemel riigikokku asendusliikmena kohalik õpetaja ja teoloog Toomas Jürgenstein, kes riigikogu tööd pole samuti kunagi varem teinud. Ta sai Tartus valimiste ajal üle 800 hääle.

Kui juba Raud ütleb, et ta ei suuda poliitikas midagi ära teha, siis kuidas ma peaksin uskuma, et tema asendusliige seda suudab. Raud teeb üldse minu meelest suure karuteene kõigile, kes tulevikus ausate plaanidega soovivad poliitikasse minna. See tähendab seda, et kui järgmiste valimiste ajal hakkavad uued näod kandideerima, siis arvab rahvas, et mis tast ikka valida, sest Raud kogenud kalana juba ütles, et seal ei anna uutel tegijatel midagi ära teha.

Samas meenub siinkohal Artur Talvik. Ma ei oska hinnata esimese hooga kogu Arturi agendat ja mida ta on korda saatnud, aga näiteks Tallinna Sadama korruptsioonikomisjoni tegemiste avalikkuse ette toomine on tema valimist olnud väärt.

Kuivõrd Raual oli nii suur toetajaskond ja autoriteet, siis ta oleks tegelikult suutnud riigikogus ära teha palju enamat. Kes ei tea, siis riigikogu igal liikmel on õigus algatada seadusi, teha järelpärimisi ja eriti arvestades Raua suurt populaarsust, oleks iga tema teema tõstatus või probleem saanud laia avaliku kajastuse.

Kas kirjanik Mihkel Raud (kelle parteiplakateid ehitisid valimiste ajal tema "vanad" kolleegid sotsiaaldemokraadid nagu Tammsaare, Tuglas, Vilde, Suits) ei mäleta siis tõesti, et juba "Tões ja Õiguses" hoiatas härra Maurus Indrekut sotsialismuse eest.

190 KOMMENTAARI

s
sami lotila 7. august 2016, 20:03
mina olen see tegelane, kelle pärast peeter oja sõimas kolmeraudses läbi õhtulehe peatoimetaja. nüüd on minu järeltulija lõpuks ometi kättemaksuaktsiooni ette võtnud.
m
msi 2. august 2016, 13:25
lust on ikka uskumatult naljakas ja lihtsameelne tegelane. mina olen see, kes eelmise blogipostituse juures paljastas tema ebaseaduslikke võtteid saad...
(loe edasi)
Loe kõiki (190)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee