30. juulil 1992. aastal registreeris oma teenistuse kõrgeima näidu Tartu ilmajaam: 35,1 kraadi sooja. 30. juulil 1994 püstitasid tervelt kaks ilmajaama isikliku kuumarekordi: Kuusikul mõõdeti siis sooja 33,6 ja Tallinnas 34,3 kraadi. Kahekordselt rekordsoe päev oli ka 30. juuli 2003: siis registreeris Pärnu ilmajaam oma tippmargiks 33,2 ja Ristna ilmajaam 31,5 kraadi.
Samas on olnud 30. juulil Tallinnas sooja vaid 5,9 (1856) ja Tartus 5,9 (1976) kraadi Celsiuse järgi. Mida see näitab? Et aastad pole vennad ja selline miinimum- ja maksimumtemperatuuride vahe südasuvel on lihtsalt koht, kus me saame õlgu kehitada ja tõdeda: Eesti!
Klimatoloog Ain Kallis kinnitab hüpoteesi: “Siin ei ole mitte midagi imelikku – juulis ja üldse suvel võivad ilmad olla keskpäeval väga palavad, aga samal ajal võib veidi pärast päikesetõusu langeda temperatuur üsna alla. Meil on juulis olnud Jõgeval ka 0,5 kraadi õhus, mis tähendab, et maapinnal oli öökülm, mis võis näpistada kartuleid ja kõrvitsaid ja kõiki muid vilju. Sama öökülmahommiku keskpäeval võib olla temperatuur vabalt pluss 20.“
Tegelikult on juuli ikkagi kõige soojem kuu Eestis – keskmine õhutemperatuur aastail 1981-2010 (klimatoloogid vaatlevad keskmisi andmeid 30aastaste tsüklite kaupa) oli juulis 17,4 kraadi, august oli soojuselt järgmine kuu 16,3 kraadise keskmise temperatuuriga.
Tänu Läänemerele on kliima Eestis nii heitlik, et suuri kõikumisi võib tulla kilomeetrisel distantsil ette ka samal kellaajal. Ain Kallis: „Mõni aasta tagasi oli Roomassaares ja Kuressaare lennujaamas samal ajal temperatuur ühes -5 ja teises -15.“ Rääkimata siis sellest, et 6. veebruaril 2012 oli õhukülma vahe Ristnas ja Korelas tervelt kolmkümmend kraadi.
„See näitab, milline on meie kliima mitmekesisus. See näitab ka, kui raske on meie sünoptikutel oma tööd teha,“ muigab Kallis.
Hõlpsalt prognoositava ilmaga perioode Eestis pole, igal kuul võib juhtuda igasuguseid asju. Kõik oleneb sellest, kui kiiresti mingid tsüklonid tulevad. Vast kõige kergem on ennustada siis, kui valitseb püsiv kõrgrõhkkond – sel ajal ilm väga palju ei muutu, olgu suvi või talv. Nii kui aga tsüklon ilmakaardile nina pistab, on hõlpelu läbi.
Tead on, et kliima muutub. Millise Eesti kliimarekordi purustamise meie lähiajal ilmselt ära näeme? Kas löögi all on pigem talve sooja- või suve külmarekord? Või mõni sademeterekord? Äkki peaksime olema valmis enneolematuteks tuulteks või seninägematuteks aasta keskmisteks temperatuurideks?
„Suurem tõenäosus on, et me näeme kümne aasta sees võib-olla ära kuumarekordi,“ pakub Ain Kallis. Lisades samas kiiresti, et kõik võib sõltuda juhusest. „2010 jäi 8. augustil Eesti soojarekordi purustamisest puudu ainult 0,2 kraadi – ja selle pärast, et Venemaalt tuli meile samal ajal suitsuvinet, sest seal metsad põlesid. Poleks seda suitsuvinet olnud ja päike oleks saanud paremini lõõsata, oleks võib-olla sündinud ka uus kuumarekord. Kuumalaineid on olnud meil ju alates 1990ndatest 4-5 tükki, varem on neid tunduvalt vähem esinenud. Ja külmarekordid jäävad juba 1940ndatesse, kuigi väga madalale langes temperatuur ka 1978. aasta detsembris, kui Narvas mõõdeti -42,6 kraadi, mis oli päris lähedal absoluutsele külmarekordile: -43,5 kraadi, mõõdetud 17. jaanuaril 1940 Jõgeval.
Üks on aga kindel: lähiaastakümneil temperatuur ja sademete hulk Eestis tõusevad. Kas sellega seoses ka tormid ja tuuled – see on juba ebamäärasem.
Kommentaarid