Polnud Pant suurem joodik,kui kõik meie,kes tollal raadios-teles töötasime. Kungla oli püha paik ja nii mõnedki saated said inspiratsiooni just sealt. Pant ja Lauri olid suured tegijad. Mäletan, kui Valdo suri,tegi Lembit nekroloogi päevakajasse otse stuudiost. Mõlemad olid ja on legendid.
Pant oli, on ja jääb, tänapäevased selgrootud lipitsajad, kes poisikese taktikepi järgi hüppavad on leebelt öeldes p..sk. Vahest ehk Ott oli ka sirge seljaga.
Tõde näib siiski olevat selles, et Pant mitte ei põlenud läbi oma töö tegemise kire ja tehtu kvaliteedi pärast, vaid oma kõige tavalisema ja banaalsema alkoholilembuse tõttu. Teda ei tapnud tema töö, seda tegi viinatõbi. Kahju muidugi, ta oleks märksa enamat jõudnud, kui seda poleks olnud. Tema kui legend? Tol ajal oli legend suhteliselt kerge olla - puudus igasugune konkurents. Teisalt on tema töö taset raske hinnata - televisioon on väga ajalik kultuurinähtus. Võibola isegi kõige ajalikum. Mis täna eetris oli, see ei huvita homme enam kedagi. Mis täna on põnev, ootamatu ja terav, see on homme lihtsalt igav. Muutuvad ka tele tegemise standardid ja nii jäävad kunagised telemeistrid midagi tähendama vaid nende jaoks, kes kunagi nende saateid vaatasid ja neile kaasa elasid. Uutel vaatajatel on juba uued lemmikud ja mingid vanad tuhmid kaadrid arhiivist neid ei huvita.
Mitte kellegi alkoholism pole mingite "ümbritsevate kurjade inimeste" süü. Ikka inimese enese süü. ETV õhustik ja suhted inimeste vahel olid alati suurepärased. See maja oli paljdele lausa teine kodu - ja see ütleb mõndagi sealse sisekliima kohta. Ilmselt sa ei tea sealsest siseleust midagi - ära kirjuta lambist halba omaaegsete ETV töötajate kohta. See on sinust inetu tegu.
Ja ei ole kindlasti kuulnud, et neil toredatel aastatel valitsus kogu Nõukogude Liidu elus, eriti teravalt aga TVs ja raadios karm tsensuur, mis jälgis Pandi iga sõna ja sammu. Ammu on võitnud vanad kommunistid, Ene Hion jt. oma minevikupildiga.
konkurents puudub täna, mil pea kõik tv- ja raadioeetris lämisejad on keskpärased töllid. Pandi ajal oli konkurents tugev, oli Rein Karemäe, Mati Talvik, Enn Eesmaa. Kõik tänased legendid. Naistest täpselt samasugune staaride plejaad. Peale Panti ei ole eetrisse ilmunud ainsatki meest ega naist , kel oleks ligilähedanegi sõnaseadmise oskus, olgu teema milline iganes. Lisage siia veel vene okupatsiooni ajal valitsenud tsensuur, kus sõna seadmine nõudis julgust ning osavust ning kõrvutage - täna valitseb parimal juhul lämmatav keskpärasus.
Sa eksid. Mul on kerge seda mäletada, sest olen ise asja sees olnud. Mulle näib, et sa ei saanud aru, mida ma ütlesin: Pant võis ola lausa kuld, aga kuna temast pole midagi järel, kuna tollased hittsaated täna kedagi ei huvita ja 20 aasta pärast pole, kes teda üldse näinud oleks ja mäletaks, siis on ka tema legend lõppenud. Pant on nagu ooperisolist aastast 1930 - vanast ajalehest on lugeda, et ta olnud väga hea, aga... keegi ei tea seda enam, see kõik on jäävalt kadunud ja lõplik minevik. Televisioon on väga ajalik kultuurinähtus ja kestab harva rohkem kui ühe päeva. Nii ka Pant - ta on määratud kaduma.
ERR Vikerraadio jättis ajaloorubriigis märkimata, leegionär Valdo Pant oli 1945.a ka võitmatu Punaarmee võitleja. Seega sõjaveteran nii või naa. Oma saadetes ta seda ei reklaaminud ja need punaveteran-ätid keda ta saadetes küsitles, seda eriti ei märkinud. Kõlakad rääkisid, ta võttis hoopis hukkunud venna identiteedi ja seda ei oska kinnitada ega ümber lükata. Väga palaval suvel alustas andekas ajakirjanik ja saatejuht saatesarja Täna 35 aastat tagasi, ning Jupiteride valguses higist leemendades lisas, et ilmselt korduses, kuskil sügisel, on vaatajaid tõenäoliselt oluliselt rohkem. Seekord kavandas põhjalikumat käsitlust, oli infotki pisut rohkem kogunenud. Ja siis tuli südasuvine teade - Valdo Panti ei ole enam. Kui märkida isikukultust, siis eks ta õppis tehes saateid ja usutlusi. Intervjuudes eestlane kohati ei ole suurem rääkija, seda teades, koostas ta oma küsimusi nii, et kah tavainimeselt kostuv "möh-möh" oligi vastuseks täiesti piisav mõnusa intervjuu tarvis. Naljakas on siiani enamasti algajaid reportereid kuulata, kus üks küsimus järgneb teisele, kus need ei huvita teda ennast, usutletavat ja ega ka vaatajat, kokkuvõttes kuidagi piinlik kõik see. Õnneks on filmilindid üht-teist vanameistri loomingust säilitanud ja siis ei ole jutt Valdo Pandi põhjendamatust isikukultusest enam tõsiselt võetav süüdistus.
No sel igiammusel ajal oligi sisuliselt üksainus telekanal ja kui sealt midagi vaadatavat oli, eks siis vaatasidki seda enamvähem kõik. See oli nii ka kaheksakümnendatel, pärast Panti.
Pant oli lihtsalt hiilgav. Toona oli konkurents vägagi tugev, lisaks poliitiline sõel. See kõik ei ole ligilähedaselti võrreldav tänapäevaga, kus konkureeritakse pelgalt suurema pede kuvandile.
KOMMENTAARID (21)