Inimesed

Varieteetäht Boba Sapožnin läks tööle viieaastaselt – kaotatud lapsepõlve tõttu kogus ta täiskasvanuna lelusid (4)

Urmas Vahe, 29. juuli 2016 04:00
SUUR SAPOŽNIN: Kes oli Vladimir Sapožnin tegelikult? Viiuldaja, multiinstrumentalist, estraadikunstnik, imitaator või kõik kokku? Foto: Heidi Maasikmets/ERR, ERAKOGU
Olin šoki piiril. Läinud ühte Tallinna raamatukokku otsima kirjandust Vladimir Sapožnini kohta, ei olnud selle kultuuritempli teenindajal aimugi, kes on üldse Sapožnin. Rääkimata temast kirjutatud teostest ja asjaolust, et alles sel teisipäeval tähistanuks Eesti ammune mitmepillivirtuoos 110. sünnipäeva.

Ometi väärinuks tõelisest rahvaste mikserist sündinud Vladimir juba oma sugupuu tõttu kohta muuseumis – niivõrd ainulaadne on see. Heino Pedusaare kirjutatud elulooraamat "Boba – mees kui orkester" andmeil sündisid muusiku tsirkuseartistidest isa ja ema Ukrainas. Peatselt Boba nime külge saanud poeg sealsamas, Sumõs. Üks tädi nägi ilmavalgust Türgis, teine Riias ning kolmas Moskvas. Kusagil tsirkusetelgis olid sündinud ka Boba õed Nadja ja Valja, kellest said pikkadeks aastateks Boba lavapartnerid. Õed-vennad sõitsid koos läbi pool maailma. Aastase põikena jõudsid Sapožninid isegi Ameerikasse, kus Boba tutvustas end kuldnäppksülofonistina. Trupi vedajad olid siis Vladimiri vanemad, kellest Boba isa oli ühtlasi impressaario, praeguse nimega mänedžer. Tema oli muuseas Sapožninite dünastia esimene Boba.

Samal teemal

Boba vanemad olid kunstratsutajad ja oskasid kõike nii hobuste peal kui ka all. Vastupidiselt ootustele valis Boba aga oma imeinstrumentideks pillid. Alustas ta ksülofonist, alles hiljem tuli põhiinstrument viiul. Viiul haaras Bobat nii hullusti, et pill libises ta pihku alati, kui selleks oli võimalust – kas või vetsupotil. Tudeerides Moskva konservatooriumi kaugõppes, harjutas Boba viiulit ilma igasuguse erandita poolteist või kaks tundi päevas. Tulgu taevast või pussnuge. Ning need võisidki tulla, näiteks kui poiss oma pilliga rongi tamburis istus.

Enne Teist maailmasõda jõudsid Sapožninid läbi sõita kogu Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika. Siis pöördus teravik järsult uue nimega Venemaale, kus oli nende jaoks avastamata paiku küll ja küll.

SUUR SAPOŽNIN: Kes oli Vladimir Sapožnin tegelikult? Viiuldaja, multiinstrumentalist, estraadikunstnik, imitaator või kõik kokku? Foto: Heidi Maasikmets/ERR, ERAKOGU

Viiul päästis elu

"Oleme perega palju rääkinud minu vanavanemate elukaarest," lausub Sapožninite praeguse sajandi esindaja, pillimehest vanaisa järgi nime saanud Vladimir juunior. Alles pool aastat tagasi alustas ta tööd Fazer Eesti müügidirektorina.

"Meie vanavanematel tegelikult lapsepõlve polnudki. Sest vanaisa astus tsirkuselavale viieaastasena. Ja lahkus sealt, kui tema eluküünal vabisema hakkas – kui ta oli põlenud juba kaugelt üle 90 aasta. Tänapäevane pensioniamet langeks kindlalt minestusse: Eestimaal pole just palju inimesi, kelle tööstaaž oleks vähemalt 85 aastat."

1941. aasta hilissuvel istus Boba venelaste hõivatud laeval ja purjetas Leningradi poole. Pea kohale ilmusid sakslaste pommilennukid ja peagi pidi laeva kapten õnne tänama, et laev Prangli kõrval madalikule pääses. Elulooraamatu andmeil lubanud asja oma silmaga kaema tulnud sakslased eestlased koju, juute ja venelasi mitte. Boba aga kuulunud mingit külge pidi kõigi kolme laeval olnud rahvakillu sekka.

Muusiku elupäästjaks sai hetk, mil sõdurid käskisid tal kohvri avada. Sealt volksasid välja tippviiul, 30. aastatel Saksamaa esinduspüünel, Berliini talveaias antud kontsertide reklaamplakatid ja fotod. Lisaks rääkis Boba soravalt ja laitmatult saksa keelt. Saksa ohvitseride imestusel polnud piire. Boba suunati otsemaid Tallinna laevale. Koju.

Perekonna legendi järgi jõudis pillimehe viiul aga kohale enne teda. "See andnud mammale kohe aluse arvata, et papa nüüd surnud on, sest oma viiulist polnud ta loobunud kunagi," teab Vova juunior.

Pojapoja sõnul pääsenud vanaisa ka sõttaminekust, seda tänu kunagisele traumale. "Ta oli lapseeas üsnagi kõrgelt kukkunud ja see tekitas tema põlve liikuva luu. Seetõttu ta rivikõlbmatuks tunnistatigi."

Vladimir seenior ja juunior said koos olla suhteliselt kaua, peaaegu 30 aastat. Seepärast mäletabki pojapoeg vanaisa hästi: "Taadi elurõõm ja lapsemeelsus – need on esimesed asjad, mis pähe torkavad. Oma lapsemeelsuse võlgneb ta vist peaasjalikult oma lapsepõlve puudumisele. Samas nooruslikkus peabki saatma inimest terve elu. Just nagu vanaisalgi. Ainult nõnda jõuab inimene elada kauem kui 90 aastat. Vanaisa jõudis ilma igasuguste probleemideta."

Kogus mitu tuhat mänguasja

"Minu vanavanemad olid elanud ilma koduta," jätkab pojapoeg meenutust. "Nende kodu oli sätitud iga ettejuhtuva põõsa taha. Sinna, kuhu oli mahtunud ka tsirkusetelk. Kui Venemaal algas revolutsioon, paarutas nende tsirkusering parasjagu kuskil Kesk-Aasias. Seepärast mõjutas ka asiaatlik kultuur nende ellusuhtumist üsna kaua. Aga sealtkandist pärit kummaline kild püsis vanaisas väga kaua. Tema ülemõistuslik, peaaegu haiglaslik armastus melonite ja arbuuside vastu. See ei lakanud ka siin, kuigi meil neid magusaid kõrvitsalisi ei olnudki. Aga jätkus siis endise hooga, kui nad taas siin müügile tulid."

Elas väga tagasihoidlikes oludes

Vanaisa lapsemeelsuse näitena toob Vladimir juunior tema hobi: Boba seenior kogus mänguasju. Alustanud ta päris soliidses eas – igal juhul oli poisipõlv juba ammu unustatud. Mänguasju oli lõpuks sedavõrd palju, et nende arv ulatus tuhandetesse. "Elu parimatel hetkedel pääsesin minagi vanaisa mänguasjade kollektsiooni ligi. Mõnda asja tohtisin ma katsuda juba väga varakult. Teisi hiljem. Kui vanaisa oli juba läinud, tekkis perekondlik sisevõitlus: mida ikkagi teha unikaalse ja hindamatu koguga? Võimalik olnuks ju ta endale jätta. Aga otsustasime isaga pärast lühikest võitlust, et rännutame vanaisa kogu Tartu mänguasjamuuseumi. Nüüd on seal minu meelest siiani säilinud Sapožnini-nimeline nurgake."

Elu sättis Sapožnin seeniori ja juuniori elama peaaegu naabritena. Juuniori põhikooliks sai 21. kool, vanaisa ja vanaema seadsid end sisse Vana-Viru tänavale, oma pere vanadesse valdustesse – sinna, kuhu on praeguseks Sapožninite omandusse kerkinud WW Passaaž. Pojapoeg sättiski omad tegemised selliselt, et temast sai vanavanemate pea igapäevane kaaslane.

Kui juunior algkoolis õppis, tuli ta vanavanemate poole pärast peaaegu iga koolipäeva. "Vanaemal oli umbes kella 15ks kaetud lõunalaud, mis oli eranditult kolmekäiguline. Vanaisa pärast oli kogu perekonna söögitsükkel pisut nihkes. Tema tuli ju Viru Varieteest töölt umbes südaööks, siis kaeti ka laud õhtusöögiks."

"Vanaema oli üldse kui koduhaldajas. Ta oli vanaisast viis aastat vanem, sündinud 1901. Kõige ehtsam. Mitte just daam tsaari õukonnast, vaid üks klass madalamalt. Tema kodus söödi alati hõbedast nugade ja kahvlitega. Supp tõsteti alati hõbedast tirinasse. Igal juhul oli mu vanavanaema olemiselt puhas sinivereline, ta levitas enda ümber tsaaripere, täpsemalt vene-prantsuse hõngu. Proua, kes rääkis vabalt nelja võõrkeelt ja natuke vähem vabalt loendamatul hulgal keeli."

VÄIKE KLOUN TŠIŽIK: Viieaastase poisikesena astus Boba juba tsirkuselavale. Foto: Heidi Maasikmets/ERR, ERAKOGU

"Ära viiulit õpi!"

"Vanaisa üks teene oli see, et ta õpetas mind nokitsema," meenutab lapselaps. "Ta oli selles uskumatult osav. Eks käte osavus tulnud tema kirest liikuvate mänguasjade vastu, mida tuli alalõpmata putitada. Vanaisa erilise tähelepanu olid pälvinud elektrilised ja üleskeeratavad lelud, mille maailmas võis ta olla lõputult. Tal oli plekist puljongikuubiku karpide armee, kuhu ta kogus iga maast leitud seibi, poldi või mutrikese – neid oli tal terve ladu. Ta nakatas sama haigusega mindki."

Küll aga ei soovinud Sapožnin seenior, et pojapojast saaks tema eeskujul viiuldaja.

"Vanaisa üks lemmikinstrumente oli viiul, tal oli selle instrumendiga hoopis iselaadne side. Kui minul kui tema lapselapsel oli aeg minna 2.–3. klassis muusikakooli, võttis ta mu ühel päeval ette ja jutustas pika ning põhjapaneva loo sellest, miks mul ei tasuks asuda viiuliõpingutele. See oleks asumine eluaegsele sunniteele," jäi talle meelde jutu kõige tähtsam sõnum.

"Pealegi on viiuli ulatus väike, täiskasvanud muusikariista kohta liiga väike. Hoopis teine pill on klaver, võimsa viieoktaavilise ulatusega. Mänguriist, millega saab väljendada kõiki tundeid. Kui süda vähegi kutsub, õpi seda."

Seda võttis Boba juunior ka kuulda.

Sapožninid kõnelesid mitut keelt

"Vanaisa pere rääkis omavahel vene keeles," meenutab kuulsa mitmepillimängija Boba pojapoeg Vladimir. "Vanaema koos oma emaga mõistis suurepäraselt ja aktsendivabalt ka eesti keelt – vanavanaema ju tegelikult oligi eestlane. Isa Oleg lõpetas Vene gümnaasiumi aga läks kohe pärast keskkooli TPIsse tudeerima eesti keeles: kõik isa sõbrad olid ju eestlased. Hoolimata sellest, et isa polnud sõnagi eesti keelt õppinud, rääkis ta seda täiesti puhtalt. Vähe sellest. Kui isa Moskva olümpia eel käis tolleaegses liidu pealinnas mingeid asju ajamas, ei jäänud ta seal ilma etteheiteta, et tal on vene keelt kõneldes juures kõva aktsent."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee