Hipide elu on karikakar

Muretud ja rahatud hinged, ainsaks koormaks seljakott ja nädal aega pesemata pats. Hääletavad folgi ajaks Viljandisse, sest kõik on ju siin. Tasulistele kontsertidele küll ei pääse, aga õlle ikka klapib ja kui vanaema veel kümneka üle kannab, saab ka saia sulatatud juustuga. Käsi tänase kallima piha ümber ja vaatab, kus hommikul ärgata õnnestub. Elu on tegelikult karikakar!

Viisakas perepaar toetab siseturismi

Emma-kumma nädalapalgaga oskaks hipi sõita maailmale kaks tiiru peale – kui ta vähegi viitsiks. Paar ise päris täpselt ei mõista, kuidas ikkagi majandab leibkond, kelle kuusissetulek jääb alla 3000 euro nina peale (lemmikloom sisse loetud). Viljandisse tulevad nad stiilipuhtale siseturismi toetavale puhkusele (lemmikloom kolib seks ajaks lemmikloomahotelli). Perepaar siseneb Viljandisse jõudes numbritoas imeliste põllulilletikanditega linasesse kleiti ja ülikonda ning surub pähe rahvusvärvides murumütsi. Päeval hea restoran, õhtul hea kontsert. Tšill ja lill, sest hindu pole ju ollagi. Ning siiralt – ongi kergem esmaspäeval taas liftiga direktorite korrusele tõusta.

Rõõmsad nostalgitsejad meenutavad romantikaradu

Kunagi 1990ndatel nad ju folgil kohtusidki. Marko oli lõpetamas ajalugu, Piret inglise filoloogiat. Mõne aasta pärast tuli abielu ning karjäär diplomaatilises korpuses ja töö tõlkijana. Kuigi nad on üritanud ikka juulis Eestisse sattuda, on Viljandi kuidagi teelt kõrvale jäänud. Nüüd siis tulid lõpuks taas folgile. Jah, palju on muutunud, samas – lossimägi ja varemed on alles. Kui need varemed oskaks omal ajal siin toimetatust pressile pajatada, sünniks sellest skandaal, mida vahendaksid välismaisedki portaalid.

Poliitik pääseb mugavalt pildile

Ka minister on kõigest inimene ja näitab end meelsasti – soovitavalt perega – folgil. Soojal suvel siin pildile jääda ning lehtedesse ja portaalidesse pääseda on palju mugavam, kui istuda jõulujumalateenistuse ülekande ajal külmas kirikus kõva pingi peal, nii harras nägu ees, et köhatada kah ei julge.

Kohalikud torisejad kannatavad kogu aeg

Nagu sellest veel vähe, et juuli lõpus on palav ja parmud, nüüd siis veel ka plärin ja pinin. Taevas, kas inimesed vähemalt neljapäeval ja reedel tööl ei peaks olema? Poes ulatuvad kassasabad lihalettideni ja iga nurga peal võib kellegi pasun või poogen su pimedaks lüüa. Hea meelega topiks need ukuleled neile… Palju õnne, nüüd on keegi veel maja ette kah parkinud! Nii palju on sest lärmamisest ja laaberdamisest siiski kasu, et festivali toidualal võib leida uudse maitsega friikaid. Neid kohalik toriseja armastab.

Paadunud fänni laager kuhjub ammu teada hoovi

Juuli lõpus tuleb olla sõpradega Viljandis, lihtne. Laager kuhjub ammu teada hoovi, aga sinna satutaksegi üksnes magama, või, no hea küll, natuke ka une alla laulma. Kontsertidest ja õpitubadest tuleb võtta, mis võtta annab. Toidutänaval kiiresti mulgipuder naha vahele ja edasi, kannel kaelas kõlkumas. Maailm on nii helisev, mitmekihiline ja takune ning Viljandi täis esiemade sõnumeid ja tüviviise.

Peenutsev toriseja kultuuri nautida ei saa

Miks on Viljandi loss varemeis? Vaat seepärast, et tänased peenutsevad torisejad sattusid omal ajal folgile möllama. Nüüd pole ammu siia asja olnud, sest inimene ju ometigi kasvab ning tema muusikamaitse samuti, pealegi olla folk hirmsasti alla käinud. Seda viimast on aasta-aastalt nii palju korrutatud, et seekord otsustati läbi astuda ja asi üle kaeda. Nojah, ongi õllesummer valmis, puhas kommerts ümberringi ning õlu ja kiirtoit. Esmaspäeval kuulevad seda ka töökaaslased: "Ei, kultuuri nautimiseks on ikka Nargenfestival ja lõõgastumiseks kodu – hea džässmuusika ja klaasi kvaliteetveini seltsis." [Lähemad sõbrad muidugi teavad, et Nargenfestivali kontsertidel ja etendustel käib peenutsev toriseja igavusega võitlemas vaid selleks, et hiljem tuttavatelt küsida: teid ma viimati ei kohanudki? Ning kui lõõgastumiseks läheb, avatakse õllekohver ja Youtube’is painatakse Kuldse Trio ja N-Euro paremaid palasid].

Vabatahtlik abiline on folgi selgroog

Palgaks on tasuta sissepääs. Kohustused on küll tüütud, aga enamasti konti ei murra ja kui hästi läheb, jõuab kuulama-vaatama kõiki lemmikuid. Võib vaid oletada, mis maksaks folgi pilet, kui poleks vabatahtlike armeed.