See eesti keel on ikka üks ümmagune väljend, tegelikult pole kunagi mingeid eestlasi olnud, aestideks kutsuti erinevaid sarnaseid keeli könelevaid soomeugri höime- setosid, mulke, vörokesi, virulasi, saarlasi-kurelasi.
Iga ajastuga ja põlvkondadeg kaasneb släng, keeleuuendused, keelemõjutused, erialaterminoloogia jms Kõigega ei oska ja polegi vaja kaasas käia. Siiski on õigem oma emakeelt mitte risustada. 20.saj. alguses püüti peenemat muljet jätta saksapäraste sõnadega, vahepeal tulid moodi russitsismid, nüüd peame oma ringkonda kuulumist ingise keelsete välejnditega tõestama. Pidin pikali kukkuma lause peale "Vaata, teil on oma doogiga väga kuul konnektšõn!" "Meie göörlile on oluline tema autfit!" Laval lendav tekst on siiski seotud lavastaja ja autoriga, näitleja on vaid vahendaja. Ise tunnen end väga ebamugavalt roppude tekstide puhul, mõned teatrišokeerimised on vastuvõetamatud, kuigi ma pole just valgekrae. Aga kui nutieelistustega koolilapsed on vihased õpetaja peale, kes neilt raamatute lugemist nõuab (olen seda sageli kuulnud), on kasvatus-süsteemis tõsised probleemid. Anu poolt tõstataud probleemi olemus on väga sügav.
Mõiste "laitmatu Eesti keel" on suhteline. Omalajal oli igal külal ja vallal oma dialekt. Kõik see häviati. Peale sunniti praegune keelemudel. Setod pääsesid lõplikust hääbumisest, aga liivlased jäid küll "filoloogilise gannibalismi" ohvriteks. Ainult nimetus on suurest rahvast säilinud.
Me räägime küll. Me räägime nagu eesti keelt. Kas sa siis pole nagu kuulnud, et eestlased oskavad nagu varjata ennast. Eestlane on nagu tagasihoidlik ja nagu ei julge kohe nagu kõike välja rääkida. Sest eestlane nagu ei oskakski enam eesti keelt.
avas raadios huvitava seaduspära:Mida rohkem võõramaalasi keele ära õpib,seda rohkem see lihtsustub ja muutub ebahuvitavamaks.Ehk lihtsustub grammatika ja väheneb sõnavara.Kuna Eesti pole lähituhande jooksul kedagi okupeerinud,siis on meie keel säilitanud "põnevuse".Nüüd see olukord,seoses migrantide tulemisega meie keelekeskkonda,pisut muutub.
Kui võtta üks suvaline tekstilõik kättesaadavast ajast ning asetada see 18., 19., 20. või 21. sajandi eestikeelsete tekstide kõrvale, siis tekib mingil hetkel ikkagi küsimus, mis asi see keel üldse on või milline neist tekstivariantidest on see kõige õigem ja puhtam. Teiseks, keel on seotud meelega. Näitlejad tegelevadki ju tekstidest tähenduse otsimisega. Nende ülesanne ongi oma mõttetöö viljad laval ette kanda, aga väga vale on tahta, et näiteks mõni majandusele keskendunud inimene tahaks ja saaks sama intensiivsel kombel ilukirjanduslikku teksti lahti muukida ja omaks võtta. Majandusinimese meel on pigem hõivatud praktilise numbrimaailma ja majandusslängiga. Et äri aetakse sageli inglise keeles, siis loomulikult kanduvad tolle keele mõjud ka igapäevakeelde. Kusjuures sama mõju avaldab keelekasutusele ka ilukirjanduslikku teksti sukeldumine. Nii lihtsalt on, et see millega tegeletakse, kujundab inimese olemust ja keelekasutust. Üks ei ole teisest õigem ega valem. Pigem on üks keelevariant ja siis teine ja kolmas jne.
orjastatud rahvaste keele moonutamine ja hävitamine on vallutajate võimu kinnistamise ja ajupesu osa, tuleb ju rahva mälu hävitada igal moel, põlvkondadevahelised sidemed lõhkuda keelt lõputult moonutades, et lapselapsed enam vanaema juttu ei mõistaks. Keele kaudu sigatsemise võimalused on ammendamatud.
Elan Jõhvis, araabia keelt veel kuulda pole kuid ilma veneta siin hakkama ei saa. Kodus räägid eesti keeles, kui aga tööle või ükskõik kuhu lähed tuleb vene peale ümber lülitada. Riigiasutustes jah saab veel eesti keelega hakkama. Tihti kui koju lähen hakkan kaasaga alguses vene keeles rääkima, enne kui kohale jõuab et enam pole vaja :))) Aga pole probleemi, valdan venet vabalt, inimesed kes mind ei tunne arvavad alguses alati et venelane olen :) Parem siis juba vene keel kui pommi otsas allahi juurde lennata.
See teatraalsus on selleks, et saalis oleks ka viimases reas aru saada mida näitleja räägib, aga noh... sa ju ei pea teatris käima, kui ei meeldi. Lihtne ju!
"Tahaks loota" on samm nõrgem väljend, kui "ma loodan". Sealt tahapoole on "ei julge loota" ja "lootusetu". Ja ettepoole tulema hakates järgneb oma tugevuselt "ma loodan"-le "tahaks uskuda", "usun" ja sellele järgneb juba fakt, et see millesse usutakse on olemas ja käega katsutav.
KOMMENTAARID (26)