Imed lapsena pöialt ja närid küüsi, võid hiljem pääseda allergiatest (3)

Pöialt võivad imeda veel sündimata lapsed. Kui selline ultrahelipilt paneb meid rõõmsalt muhelema, siis pidevalt sõrmi lutsiv väikelaps ajab enamasti südame pahaks. Tont teab, millal ta viimati käsi pesi. Küünte närimist aga peetakse vaikimisi närvilise inimese tunnusmärgiks.

Ajakirjas Pediatrics ilmunud värske uurimuse järgi pole halba ilma heata. Kui 5–11 aasta vanused lapsed küüsi näkitsevad ja pöialt imevad, puutuvad nad tõesti bakteritega kokku, kuid sellistel lastel on hilisemas elus vähem allergiaid.

Uuringus kasutati andmeid, mida on kogutud juba üle 40 aasta. Nimelt hakkasid teadlased Uus-Meremaa rannikulinnas Dunedinis jälgima kõiki 1972. ja 1973. aastal sündinud lapsi. Nende käekäigul ja tervisel on pidevalt silma peal hoitud ja viimased terviseandmed pärinevad nende 38. eluaastast. Uuringu üks autoritest Stephanie Lynch soovis andmete põhjal teada saada, kas sõrmede suhu toppimise ja allergiate vahel on mingi seos.

Nimelt selgitatakse allergiate tekkimist hügieenihüpoteesiks kutsutava teooriaga. Allergia on keha ülitundlikkusreaktsioon inimest ümbritsevatele ärritavatele ainetele. Kui lapsed puutuvad üles kasvades kokku nakkushaiguste, loomadelt ja inimestelt pärit mikroobidega, siis tegelevad nendega meie keha kaitsesüsteemid. Kui haigusi ei ole ning toit, mänguasjad ja eluruumid on ülipuhtad, hakkab immuunsüsteemil nii-öelda igav ja ta hakkab endale tegevust otsima. Sel juhul tekitavad püsivat ja piinarikast naha- või hingamisteede ärritust ka tolm ning kõige tavalisemad toiduained.

Näpuimejail vähem allergiat

Lynchi korraldatud uuringus küsiti kõikidelt lapsevanematelt nende laste näpuimemis- ja küüntenärimisharjumuste kohta viiendal, seitsmendal, üheksandal ja üheteistkümnendal eluaastal. Kui uuritavad olid jõudnud teismeikka, tehti neile allergiatestid. Uuriti tundlikkust kõigi tavalisemate allergiatekitajate suhtes: tolmulestad, õietolm, hallitusseened, kassi-, koera- ja hobusekarvad. Arstid kordasid allergiatesti, kui katses osalejad olid saanud 32aastaseks.

Umbes kolmandik neist oli lapsepõlves olnud hädas sõrme­imemise või küünte närimisega. Selgus, et just neil oli kõige vähem allergiaid nii teismeeas kui ka täiskasvanupõlves.

Uurijad panid statistilisse mudelisse ka teised võimalikud mõjutegurid: vanemate allergilisuse ehk pärilikkuse mõju, lemmikloomadega kokkupuutumise, rinnaga toitmise, kuid mudelist selgus, et allergilise tundlikkuse esinemine oli tõesti seotud sõrmede suhutoppimisega. Samas puudus seos tõsise astma esinemisega.

Kuidas uuringutulemusi seletada? Uurijad oletavad, et käte pidev suhutoppimine on immuunsüsteemile korralik treening. Lapsed pesevad käsi harvem ja nii satub kehasse pidevalt pisilasi, kellega keha peab võitlema.

Nii tundubki uuring kinnitavat veel kord hügieenihüpoteesi. Liiga palju puhtust pole hea. Kui kodu paaniliselt mikroobivabana hoida, pole kehal võimalik piisavalt tihti oma võitlusvõimet näidata ning see hakkab iseendale tegevust otsima.

Mida rohkem me noores eas eri tüüpi mikroobide ja mustusega kokku puutume, seda tugevam meie immuunsüsteem on. Loomulikult on siin vaja jääda terve mõistuse juurde.

Pesemata kätega on võimalik saada üliohtlikke nakkusi ja parasiite. Kui naaskelsabad ehk linaluu-ussid on tüütud, kuid pigem ohutud parasiidid, siis kutsika- ja kassisolkmed võivad põhjustada pimedaksjäämist. Nende usside vastsed rändavad mööda veresooni ja silmapõhja tungides kahjustavad nägemist. Pesemata kätega levivad ka paljud kõhulahtisust tekitavad tõved, mis on väikelastele eriti ohtlikud. Tillukese inimese jaoks võib veekaotus kiiresti ohtliku pöörde võtta.

Samuti pole täpselt teada, millised mikroobid meid ümbritsevatest tuhandetest ja tuhandetest liikidest on kasulikud ja millised mitte. Ka heade mikroobide täpne biokeemiline mõju meie rakkudele on enamasti teadmata.

Last ei tohi halvustada

Vanematel ja vanavanematel ei tasuks seega muretseda, kui võsuke aeg-ajalt näppe suhu topib. Lastearstide hinnangul imevad mingil ajal pöialt peaaegu kõik lapsed, kuid mõne kuu möödudes loobuvad nad sellest ise.

Muretseda tasub siis, kui seda hakkab pidevalt ja intensiivselt harrastama vanem laps, kes pole seda kunagi varem teinud ja tundub selle käitumisega oma muresid peitvat.

Samuti peaks vahele astuma, kui küünte närimine või näpu imemine tekitab sõrmedele haavu või tundub mõjutavat hambumust. Last ei tohi kunagi halvustada, vaid vanem peaks talle abi pakkuma.

Kõigepealt peaks jälgima, millistes olukordades laps sõrmi suhu topib ja pakkuma tema kätele mingit asendustegevust. Näiteks võib pigistada väikest palli või proovida hoopis käsitöö tegemist või joonistamist.