Mida loevad tänapäeva noored? "Meisterdetekviit Blomkvist" on oma aja ära elanud (12)

Õhtuleht võttis uurida, kui palju, mida ja miks praeguse aja noored loevad.

16aastane Erik tunnistab, et loeb aastas otsast lõpuni läbi vaid viis-kuus kirjandusteost, kuid loeb see-eest palju muid asju. "Loen ka entsüklopeediaid ja seadustekste, sirvin kuhjade viisi käsi- ja sõnaraamatuid, uurin õpikuid ning neelan igasuguseid ajakirju Imelisest Ajaloost ja Imelisest Teadusest Mikihiireni WCs istudes," vuristab noormees.

Netientsüklopeediast ajalooajakirjadeni

Erik loeb ka ajalehti, tavaliselt mitut korraga, ning jääb sageli veel ahju ees põletusmaterjaliks mõeldud vanugi lehti uurima. Internetis loeb ta kõike alustades Vikipeediast ja ajaleheartiklitest ning lõpetades erakondade või usugruppide kodulehekülgedega. "Söögilaual aga võib minu lugemisorbiiti sattuda ketšupipudeli mitmekeelne infosilt, mis tihti tundub isegi huvitavam kui mõni raamat," avaldab Erik.

Raamatutest seedib Erik peaaegu kõike, kuid väldib noorsookirjandust. "See ei anna mulle mitte midagi," on noormees resoluutne. See-eest peab Erik lugu klassikast, mida peab koolis kohutusliku kirjandusena lugema. "Üldiselt olen ma igasuguse kohustuslikkuse vastu, kuid selge, et on asju, mille lihtsalt peab läbi lugema. Olen palju kuulnud, et "Tõde ja õigus" ja muu eesti klassika on igav ja tänapäeva ebasobiv, kuid mina nii ei arva. Need lugejad ei oska ennast lihtsalt kirjutatuga suhestada. Eks selles ole süüdi ka linnastumine," mõtiskleb Erik, kellel tuleb kooliaasta peale kohustuslikus korras läbi lugeda vaid neli raamatut.

Samas tõdeb ta, et mitte kõik raamatud kohustusliku kirjanduse nimekirjas ei kutsu kohe lugema. "Ega lugemine ise aega võtagi, vaid kohustusliku raamatu kätte võtmine pole lihtsalt nii meeldiv ja ta vedeleb lahti võtmata kuni viimase nädalani enne vastamist," pihib Erik. Need raamatud, mis noormees ise lugemiseks valib, lähevad tema sõnul kiiremini. Näiteks George Orwelli teosed "Loomade farm" ja "1984" luges ta läbi ühe päevaga, nii et ei suutnud isegi söögi ajal raamatut käest panna.

Enda lemmikutena nimetab Erik veel A. H. Tammsaare "Kõrboja peremeest" ning Cay Rademacheri "Estonia saladust". Võõrkeelseid raamatuid eriti ei loe, kuigi on püüdnud tõlkida vanu saksa- ja prantsuskeelseid raamatuid ning avastanud, et see võtab omajagu aega.

Inglise keeles on odavam lugeda

Mis Erikut lugemises köidab? "Lugedes saab puhata ning mõneks hetkeks väsitavast reaalsusest põgeneda," seletab ta ja lisab, et lugemine arendab vaimselt ja paneb tööle kujutlusvõime. "Lugemisega võib ka inimest rikkuda, süvendada temas mutrike-suures-masinavärgis-tunnet, teha temast mõne põhimõtte või ideoloogia ori, teda hirmutada ja vihaseks muuta. Kuid lugemine on ka parim kaitse kõige selle vastu, sest kui juba enne palju lugeda, saab ülejäänut läbi näha ja sellest mööda vaadata. Just seetõttu mulle meeldibki lugeda."

19aastane Anni loeb aastas umbes 20 raamatut. "Lugemine on mõnus ja lõõgastav harjumus, mis on lapsepõlvest külge jäänud," ütleb neiu. Üldiselt saab ta raamatu läbi kahe kuni viie päevaga. Kui raamat on eriti põnev, võib ta selle ühe päevaga tervenisti neelata. Annit tõmbab eelkõige ilukirjandus, lemmikuteks peab neiu kriminulle ja ajalooromaane. "Mulle meeldib neid lugeda, sest need on meelelahutuslikud ega vaja nii palju kaasamõtlemist kui teadusraamatud," põhjendab ta. "Viimasel ajal pole ma noorteromaane lugenud, aga varem lugesin neidki üsna palju."

Kui krimkasid loeb Anni peamiselt eesti keeles, siis muud ilukirjandust pigem inglise keeles. Ta toob välja, et näiteks taaskasutuskeskusest raamatuid ostes on ingliskeelsed raamatud tihti kõige odavamad. Inglise keeles lugemise boonus on pealekauba see, et laieneb võõrkeelne sõnavara. Enamjaolt loebki tütarlaps välismaiseid autoreid, sest eesti autorid ei ole tema meelest nii silmapaistvad.

Sarnaselt Erikuga tunnistab Anni, et kohustuslikku kirjandust ta nii meelsasti kätte ei võta. Ta on nõutud raamatud küll läbi lugenud, kuid erilisi emotsioone pole need Annis tekitanud. "Eks mingil määral ole vaja ka selliseid raamatuid lugeda, nagu kohustuslikus kirjanduses on, kas või maailmavaate arendamiseks," nendib neiu.

Anni lemmikraamatute hulka kuuluvad Reeli Reinausi "Must Vares", Sophie Kinsella "Can You Keep a Secret?" ("Kellel poleks saladusi?"), Antoine de Saint-Exupery "Väike prints" ja Agatha Christie Hercule Poirot’ raamatud. Ta ei käi kaarega mööda ka ajalehtedest, tema menüüsse kuulub veel ka Imeline Ajalugu.

13aastane Adele Margarita jõuab aastaga läbi lugeda umbes 40 raamatut. Ühele raamatule kulub piigal üks päev kuni kolm nädalat olenevalt sellest, palju aega on. Kõige põnevamaks peab Adele kriminulle ja seiklusjutte. "Saad kujutleda ennast teise maailma, kohta või olukorda," selgitab ta. "See on mõnus tegevus, tegelikult juba harjumus," põhjendab tüdruk oma lugemislembust.

Praeguseni on Adele lugenud ainult eesti keeles, kuid plaanib ette võtta ka võõrkeelseid teoseid, kui mõni teine keel piisavalt selge. Kõik kohustusliku kirjanduse nimekirjas olevad teosed on ta viksilt läbi lugenud ja siiani on need olnud talle põnevad. Adele lemmikud on aga Agatha Christie Poirot’ lood ning seiklusromaanid "Peata ratsanik" ja "Perekonnata". Peale raamatute sirvib Adele veel mõnda ajakirja, kuid tema lugemisvarasse kuuluvad siiski raamatud.

"Berti päevikud" köidavad tõrksatki

Eesti lastekirjanduse keskuse lugejateeninduse juhataja Anne Kõrge märgib, et noored sirutavad kõige agaramalt käe fantaasia- ja ulmekirjanduse järele. "Harry Potteri raamatud on meil kapsaks loetud. Videviku saaga on nüüd küll veidi taandunud, aga peale on tulnud uued fantaasiasarjad," räägib ta. Nimetada võiks näiteks "Näljamängude", "Labürindijooksja", "Lahkulööja" ja "Vampiiripäevikute" sarja.

Kõrge sedastab, et enamik noortele mõeldud fantaasiaraamatuid pärineb välismaa autorite sulest. Eestiski on fantaasiakirjanikke, kuid nad ei kirjuta nooremale lugejale. Ometi läheb fantaasiakirjandus noortele peale. Seda tõendab seegi, et mõne fantaasiasarja raamatute tõlkimine jääb pooleli, sest noored on jõudnud haaravad teosed juba inglise keeles läbi lugeda. Eesti noorsookirjandus on Kõrge sõnul küll väga ehe, aga sageli ka üsna masendav. See ei tõmba noori lugema. "Noore inimese elu ei ole ju nii masendav ega depressiivne. Tahaks midagi positiivset ka," annab ta kirjanikele vihje.

Peale fantaasiaromaanide on laste seas hinnas ka kriminullid. Samas tõdeb Kõrge, et noored tahavad lugeda pigem värskemaid teoseid kui aastakümnetetaguseid krimkasid – "Meisterdetektiiv Blomkvisti" pidavat tänapäeva noored igavaks. Üks Õhtulehega kõnelnud tüdruk tõi küll lemmikute hulgas välja paar romaani, mis ilmunud sarjas "Seiklusjutte maalt ja merelt", kuid Kõrge väidab, et tavaliselt ei ole need teosed noorte seas enam nii au sees kui aastakümnete eest. "Vanemad inimesed ütlevad, et las lapsed loevad selle sarja raamatuid, need olid ju küll toredad. Aga need on oma aja ära elanud. Tänapäeva noored tahavad rohkem salapära ja põnevust, pikki kirjeldusi ei viitsi nad lugeda," väidab ta oma lugejateenindaja kogemuse põhjal.

Kõrge meelest pole noorte lugemus oluliselt vähenenud, kuigi huviringid, trennid ja nutiseadmed võtavad tänapäeva koolilaste elust oma osa. "Aga samas loeb mõni nii palju, et lapsevanemad on meile e-kirja saatnud, et palun ärge minu lapsele rohkem raamatuid laenutage, ta peab nüüd õppima ka," toob Kõrge humoorika näite.

Omamoodi koomiline on seegi, kui õpetaja on lapsele öelnud, et tal tuleb oma vabal valikul läbi lugeda üks noorsooraamat, mis peab olema vähemalt 100 lehekülge paks. "Siis tuleb laps raamatukokku ja kui ta pole lugejatüüpi, ongi tal sellele raamatule ainult üks kriteerium – et see oleks täpselt 100 lehekülge," muigab Kõrge.

Kui nooruk üldse lugeda ei taha, tuleb appi võtta kavalamad meetmed. Näiteks loevad isegi muidu raamatutest mitte huvitatud noored hea meelega humoorikaid blogilaadseid teoseid, nagu "Berti päevikud". Populaarseks on saanud ka piltromaanid, nagu "Ühe äpardi päevik" ja selle järjed. Neis raamatutes on vähe teksti, sisu on edasi antud piltide ja jutumullidena. Vahel ütlevat noored, et ei taha mõnda raamatut lugeda, sest on juba samanimelist filmi näinud. Õnneks on ka vastupidiseid näiteid: raamatu "Näljamängud" tegi kuulsaks just samanimeline film.