Film

ARVUSTUS: Josephine – rase ja tavaline 

Kati Saara Vatmann, 22. juuli 2016 12:14
Foto: Outnow.ch
Prantslanna Marilou Berry komöödia „Josephine – rase ja imeline“ kangelanna on tegelikult eestlastlike kompleksidega ja seega tavaline. Mis on tänuväärne, lihtne-ehtne meeldetuletus, et me oleme kõik sarnased.

Sellel mahlasel-kirglikul naistefilmil on rida paralleelmaailmu: „Bridget Jonesi päevik“, „Mamma Mia!“, „Seks ja linn.“ Berry, kes lavastajadebüüdi kõrvalt ka ise peaosas näitleb, on samas teinud unikaalse töö – raseduse kasutamine sõnumi edastamiseks, mis ühtlasi näitab, et loodusseadused kehtivad kõigile ning inimeste nõrkused-tugevused ei olene rahvusest ega rassist.

Kes meist ei teaks seda seaduspära, et kui asjad mõnes eluvaldkonnas juba on nii-ja-naa, siis keerduvad sõlme ka teiste eluvaldkondade värgid – ikka kõik korraga. Josephine’i loos kuhjuvad ühes korteris ülivõimuka ema täiskasvanud tütred, kellel mamma pole lasknud tegelikult suureks saada (muide, mamma rollis astub üles Marilou Berry enda filmitegijast ema Josiane Balasko).

Ühel õel Dianel (Vanessa Guide) on juba kaks aastat raske deprekas (ja auto). Teisel on tõmmu pühendunud mees (alžeeria päritolu näitleja Mehdi Nebbou), korter – ja töötus tükis teadmatusega, kelleks ta üldse saada tahab. Ametlikult abielluda ega sigida pole tal igatahes plaanis. Kui inimene plaane peab, siis Jumal naerab – ja sedapuhku laia lõuaga. Kõik situatsioonid pöörduvad hea huumorimeelega filmitaride käes totaalseks farsiks. Jaburamaks veel kui Bridget Jonesil ja „Õdedel sõgedatel“ kokku.

Seejuures langeb kõige suurem koorem Josephine’i mehele Gilles’ile, kes peab oma tujuka kaasa öiste hüstrate valgel püüdma välja puhata, et hommikul taas tööle minna. Tubli mees jaksab eksistentsiaalsel ristteel laamendavat naist vetsust välja aidata, kätel kanda – ja muu hulgas ka oma elu väljakutsetega toime tulla.

Foto: Outnow.ch

Appi, elu emana on vaid pesupesemine ja pudrupott!

Kurtide-pimedate-hangunud konservatiividest vanemate pealesurutud abielu jääb küll tulemata. Ent õnneks ei tule enam ka igal-aastal-sama-koledaid jõulupidusid. Tuleb kauaotsitud töökoht. Just rasestunud pidetu ja tasakaalutu naine saab tööle raamatupidajaks, ent tegelikult kujuneb temast lastetu bossitari lapsendatud mustanahalise hüperaktiivse põnni hoidja. Tulemuseks armas sõprus. Teel selleni on küll absoluutselt kõik sündmused tahtlikult ja paksu värviga üle vajutatud.

Mida sügavam mure, seda kindlam, et seda varjav inimene pöörab selle äraspidiseks. Nii, nagu „Klassikokkutuleku“ filmi matšo on ilmselt viljatu, on ka kooli suurimad sekspommid enamasti süütud. Seega ei tule Josephine’i üha seksist sogava ja usinasti keelt liputava sõbratari vaginism üllatusena. Nii, nagu on taevariigi seaduste järgi loogiline, et ta armub günekoloogisse (Cyril Guei) – must muu maailma nimega mees seegi –, kes ta vaginaalsetest spasmidest üle ja käima peale arstib.

Sõbratari seksisuutmatuse taustal on prantsuse-Bridget suisa täiuslik – üldse mitte kaunis, pisut paksuke, elutervelt enda üle naerev. Eeliseks see, et film on naise tehtud, iseendast. Luubi all on meie karikatuursus – raseduskahtluse korral tuhat testi ja eelarvamust. Nüüdsest on kogu elu vaid pesupesemine, pudrupott ja koduarest, eks ole. Teame muidugi, et kaugeltki nii ju pole. Lapsed käivad meiega kaasas.

Hea õppefilm vastutuse jagamisest

Olin juba väiksena kindel – mul saab olema viis last, kodu maal ja vägev Mees. Kuna eesti mehed ei kannata Prantsuse värvilistest isenditest erinevalt tugevaid naisi välja, läks mees küll tõlkes kaduma. Ent emaduse-naiselikkuse olemuse olen aastakümnete jooksul sedavõrd selgeks saanud, et oskan filmi-Meest eriti sügavuti hinnata. Ta kannatab kõik välja – tujud, hüsteeria, pidetuse, tühja võimukuse. Ja ka naise kooselu sõbrannadega – mille karikatuurne maaling on omakorda hea meeldetuletus, miks sõbrannatamine pole hea. Padjaklubides tekib halbade asjade sünergia-resonants ning harrastatakse jamade paljundamist lahenduste leidmise asemel.

Tõelise Mehe taust pärineb hipimaailmast – analoogselt „Mamma Mia!“ peategelasega on tal kolm potentsiaalset eostajat. Isatuna kasvanu tänane ema (Victoria Abril) on alasti maaliv ja popsu kimuv kaunis küps nümf. Hämmastaval kombel oma rauge väärikuse ja väekusega ainus normaalne naine ses loos.

Tuntud loetelule vastupidiselt, et kõik mehed on ühesugused ja sitapead, on Josephine’i omal kõik positiivsed omadused. Ja karjuvalt naljaka hüsteerilise naistepaketi haldamiseks saab ta oma ilusast nõiamoorist emalt jõudu. Hipisigidikust isata mehepoeg on töökas-pühenduv, voodis tubli – tõeline Mees! Braavo, mamma!

Eestlannad ei valda üksikemadena Meeste kasvatamise kunsti. Ja kindlasti pole mina ainus mehe-haldamises oskamatu, kes härra lasteisa une nimel on beebidega kabinetis madratsil kügelenud ning lõpeks nendega mujale ise ehitatud kodudesse loovinud. Kui meie siin usume umbluud, et laps on naise projekt, siis Josephine’i juhtum on koomiline õppefilm vastutuse jagamisest – saame vähemalt teoreetiliselt näha, kuidas käib koos kasvamine.

Taustsüsteemi ja turvatunnet sisendav – samas konstruktiivne ja tegus! – sõprus on samuti järeletegemist väärt. Seksikartlik sõbranna, geisõber – need on filmitari tegelik perekond. Ka Eestis on uutmoodi perede moodustumise aeg. Pole tähtis, kes kelle sigitas – perekond on need, kes tegelikult ühes hingavad, loovad ja kulgevad. Eriti suur kingitus, kui selle sõrg-kärg-härgpere hulgas juhtub ka mõni oma sünnitatud sõber olema.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee