STENBOCKI MAJA VAIM: Stenbocki maja kummitust olevat näinud omal ajal ka Mart Laar. Foto: MATI HIIS
Inimesed
19. juuli 2016, 04:00

TALLINNAS KUMMITAB: vanalinna kohvikus palvetab surnud munk, Stenbockis hõljub verine tütarlaps! (11)

Päikeseloojang möödunud 8. juulil. Vabaduse väljakule kogunenud sadakond inimest sammuvad ajaloolase Jaak Juske kannul Tallinna vanalinna – vikatimehe ja kummituste radadele. Esimene paik, millest surm on üle käinud, asub samas lähedal, Harju tänava alguses. Sillutisel ilutseb munakividest rist: kohas, kus timukas raius mõõgaga maha filmist "Verekivi" tuntud Johann von Uexkülli pea. Karistuseks selle eest, et mõisnik peksis jõhkralt talupoja surnuks. Sedalaadi keskaegsed verised lood ongi Juske ajaloomatka keskmes.

Päikeseloojang möödunud 8. juulil. Vabaduse väljakule kogunenud sadakond inimest sammuvad ajaloolase Jaak Juske kannul Tallinna vanalinna – vikatimehe ja kummituste radadele. Esimene paik, millest surm on üle käinud, asub samas lähedal, Harju tänava alguses. Sillutisel ilutseb munakividest rist: kohas, kus timukas raius mõõgaga maha filmist "Verekivi" tuntud Johann von Uexkülli pea. Karistuseks selle eest, et mõisnik peksis jõhkralt talupoja surnuks. Sedalaadi keskaegsed verised lood ongi Juske ajaloomatka keskmes.

Nagu ajaloolane tõdeb, oli keskaegsel inimesel surmaga palju rohkem kokkupuuteid kui meil tänapäeval. Seda juba ainuüksi seetõttu, et keskmise mehe eluiga oli kõigest 38 aastat. Pidevalt käisid üle sõjad ja haigused ning kui satuti võimuorganite ebasoosingusse, olid karistused kujutlematult karmid. Keskaja inimesi ei vangistatud tihti – see oli liiga kulukas. Seepärast eelistati näiteks käe maharaiumist. "Kogu linn oli invaliide täis," jutustab Juske. Ka hukkamisel oldi väga leidlikud: inimesi võis elusalt rattal neljaks tõmmata, matta, keeta ja põletada. Kõige väärikam oli pea maharaiumine.

Ajaloolane toob näite, kuidas kord hiliskeskajal arutati raekojas raehärrade liigset edevust. Neid süüdistati ülemäära uhkete riiete kandmises ja vaid jõukate naistega abiellumises. Pärast arutelu olevat läinud üks raehärra õhtul hilja koju. Tema abikaasa hakkas pärima, millest nii pikalt räägiti. Mees vastas, et ta ei saa öelda, sest see on rae ehk linnaisade saladus. Naine ei jätnud seni jonni, kuni mees viimaks murdus. Hoolimata lubadusest hoida kuuldu saladuses, ei suutnud naine end vaos hoida ja rääkis raekojas kõneaineks olnust sõbrannale. Nõnda läksid jutud liikvele ja raehärrade kaasade seas levis üldine pahameeletorm. Kuulujutud jõudsid ka rae kõrvu ning lobisenud meest otsustati väärikalt karistada. Raehärra sunniti avalikult Raekoja platsil hobust mängima: rakmed küljes ja abikaasa seljas, pidi ta tegema platsile tiiru peale. Jõudnud Saiakangi juurde, raius timukas tal pea maha. Juske võrdleb toonase linnavalitsuse mõttelaadi praegusega ja naerab: "Võrreldes keskajaga on toimunud pöörane areng!"

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99