Viljar Voog | Paljas sport pole enam meelelahutus

Et ERC sarja arvestuses võistlevaid piloote oli tänavu peaaegu veerandsada vähem, kui eelneval kahel hooajal, oli paratamatu tõsiasi, aga kasinust füüsiliselt kogedes tekkis hinges kõhklus, et äkki jätab see samasuguse pitseri tervele üritusele. On ju suve esimene kilo maasikaid meest magusam, teine veel mekkiv, aga iga järgneva kastini jõudes elevus maiuse osas aina vaibub. Miks peaks teisiti olema rallivõistlusega, mis juba kolmandat hooaega ERC sarja kuulub. Uudsus, mis juhuslikku spordihuvilist raja äärde tõmbaks, on vaibunud ja sportliku pinget lisandunud pole.

Kartused leevendas hetkega aga pilt legendaarselt Alaküla trampliinilt, kus publikumeri lainetas nii kaugele, kui silm seletas. Esialgsel hinnangul käis seal ralliautosid ja Getter Jaani kontsertšõud vaatamas 5000 pealtvaatajat. Nagu võttis emotsiooni kokku korraldaja Urmo Aava: ta istus meeleldi katsele pääsemiseks liiklusummikus, sest see tähendas, et Rally Estonia on jätkuvalt piisavalt tugev bränd, et rahvale vaatamata lahjemast sportlikust tasemest korda minna. Ja selle brändi nautimise eest käis igaüks välja minimaalselt 10 eurot.

Võti on Eesti esindusralli korraldajate soovis murda end välja spordiürituse stampvormist ning minna müstilise märksõna „meelelahutus“ alla. Enda potentsiaalset publikumi heas mõttes rünnatakse kahel rindel – esmalt pakutakse lihtinimesele, kel ei pruugi ralliga varem mingit seost olla Elva ja Tartu publikukatse ning nendega kaasnevate kontsertidega võimalust alaga tutvust teha ja juba niigi pileti soetanud fännidele tekitatakse nendesamade üritustega lisaväärtus, mis pakub alternatiivi lihtsalt ühes kohas paigal istumisele, millena liiga suur osa spordivõistlustest end kahjuks presenteerivad.

Võtame siit hoiatava näite FC Flora jalgpalliklubi näol, kes üritas enda mängudest suurte linnarivaalide Levadia ja Nõmme Kaljuga teha suursündmusi, jagades läbi enda partnerite välja tuhandeid tasuta pääsmeid. Tribüünid said nendeks hetkedeks tõesti tavapärasest enam täis, ent niipea kui pileti pidi ostma juba oma rahakotist, olid massid kadunud. Niisama tasuta lõunatega lojaalsust ei tekitata.

Mõistagi ei ole ralli ja jalgpallivõistluse korraldamised üheselt võrreldavad – esimene toimub sadade ruutkilomeetritega, teine tuhandete ruutmeetritega piiratud alal. Teatavad õppetunnid on siiski ühest teisele ülekantavad. Tänapäeva publik ei ole enam seesama, kes käis paarkümmend aastat tagasi Tallinna spordihallis vaatamas Erki Noole nimelist kümnevõistlust, olenemata osalejate tasemest, ja istus kõik kaks päeva viisakalt paigal (või on see lihtsalt autogramme jahtinud poisikluti helesinine mälestus).

Tänapäeval otsib inimene igast üritusest mutifunktsionaalsust. Nii nagu mobiiltelefon ei saa enam teha ainult kõnesid vaid peab olema ka multimeediakeskus, mis soovitavavalt vahetab mähkmeid ja koorib kartuleidki, ei saa spordiareen enam olla paik, kuhu inimene tuleb kohale, istub maha, plaksutab paar korda õigel hetkel ja siis lahkub pärast lõpuvilet. Mida rohkem pakub üritus väljundeid muuks meelelahutuseks, seda edukam ta on.