Positivus: telklas käib omaette pidu, kust rahvas harva lava ette jõuab (2)

Kui jõuda Põhja-Läti metsade vahel kümnendat tegevusaastat tähistavale Positivusele esimese festivalipäeva, reede, õhtul, on melu juba korralik. Telgikoha leidmiseks peab kõmpima piirituna tunduva telkla tagumisse otsa, kus lõbusas meeleolus lätlased tervitavad igal nurgal.

Telkimisplats pole pelgalt paik, kus tihedate kontserdipäevade vahel kosutavat und magada. Telkla ja festivaliala vahel käib tihe sõelumine nii päeval kui ka ööl. Kuna platsil maksab topsitäis siidrit neli eurot, peavad paljud mõistlikumaks telklas enda kaasa võetud alkohol kiirelt naha alla tõmmata, et siis mõnusalt svipsis peaga muusikat kuulata.

Alternatiivi festivalist popipeoks

Hindade poolest ei ole Positivus meelakkumine ka taimetoitlastele. Ametlikul söögialal on vaid üks täielikult taimetoidule keskendunud putka ning kui ei ole isu grillitud köögiviljade, friikartulite või võileiva järele, peab veganburgeri eest välja käima kaheksa eurot. Päevasel ajal pakuvad kosutust seitsmeeurosed smuutid või topsitäis puuvilju. Lihasööjate elu on festivalialal igatahes odavam, kuid ka söögipoolise on paljud ise kaasa võtnud ning käivad kontsertide vahel telklas puuviljadega keha kinnitamas.

Telklarahva suudab esimesel õhtul lava ette meelitada alles produtsent Mark Ronson, kes täidab ootamatult haigestunud Ellie Gouldingust jäänud tühja kohta pealaval. Rahvas tantsib nagu korralikul klubiõhtul, Ronson mängib lugusid nii Britney Spearsi kui ka Amy Winehouse’i repertuaarist, kuid lavaesise platsi tagumises otsas seisavad tõsiste nägudega hipsterid – noored, kes on olemuselt trendiennetajad ja seega pigem põrandaaluse muusika fännid. Neilt ei meelita peavoolupop välja puusanõksugi.

"Kui ma tahaksin näha, kuidas keegi laval nuppe vajutab, siis ma läheksin Weekendile, mitte Positivusele," ütleb Kristjan, kes on Eestist Salacgrīvasse sõitnud juba seitse aastat. Varasemate aastate esinejatega, nagu The Vaccines või Editors, ei anna tema sõnul plaate keerutavat Ronsonit võrreldagi. Ennem eelistaks ta näha hiljuti albumi üllitanud Bloc Partyt või The Last Shadow Puppetsit. "Õiged Positivuse bändid on sellised, kes tavainimesele väga midagi ei ütle, aga on superstaarid alternatiivi ringkonnas," arvab ta.

Festivali teine päev tervitab päikesepaistega, kuid telklas vetsu-, hambapesu- ja dušijärjekordades virgunud peolised ei jõua laupäevalgi keskpäevastele kontsertidele. Kuigi festivaliala on rahvast täis ja peatänaval liikudes peab olema ettevaatlik, et sõpru silmist ei laseks, on kontsertidel inimesi siiski kahetsusväärselt vähe. Legendaarne džässlauljatar Joss Stone toob pealava ette vaid paarsada inimest, keda ta üritab kaasa elama saada, kuid tulemusetult. Noort publikut ei köida ka Raimonds Paulsi hitte esitav Läti raadio bigbänd. Õhtu nael on John Newman, kelle raadiohitid, mõnusad tantsunõksud ja lihvitud lavašõu panevad lõpuks inimesed tantsima ja kaasa elama. Kohusetundest kuulatakse ka elektroonilisemat bändi M83, kuigi tõeliselt elatakse kaasa vaid nende ühe suurhiti "Midnight City" ajal.

Kui laupäev kulgeb päikesepaistelises rõõmumeeleolus, siis pühapäeva hommik võtab vastu tugeva tuule ja vihmasabinaga. Telklast ja festivalialalt vaatavad vastu väsinud, magamata ja pisut tüdinud näod. Eks oma töö teeb ka tõsiasi, et telkijatele pole ühtegi korralikku pesemiskohta, dušijärjekorrad on tundidepikkused ja hambapesuks peab läbi ajama väikese külma vee joaga. Festivali tänavapildist on kadunud ka igasugused kostümeeritud tegelased – eelmistel päevadel kondasid ringi nii üleni kuldseks värvitud noormees kui ka indiaanisulgedega ehitud neiud –, pühapäeval on nad kõik vihmakeepidesse mattunud. Targad on need, kes on kummikud kaasa võtnud ega pea muretsema, et lavaesistes porilompides tantsimine töönädalaks gripi toob.

Peomeeleolule jääb pühapäeva õhtul punkti panema rokimeister Iggy Pop, kuigi suuremale pidutsemisele on juba kriipsu alla tõmmanud parasvöötme vihmane ja jahe ilm.