Erich Krieger: piiga ei tea su nimegi, aga on valmis anduma! (29)

"Eesti artistid olid ju üliinimesed, puhas rass!" tõdeb Erich Krieger, kes jõudis Nõukogudemaa naisolevuste päid segi ajada vaid paar aastakest, kuid piisas sellestki, et slaavi kaunitaride pöörasest temperamendist pilt ette saada.

"Sain tunda hõngu, aga täit hingust mitte," naerab ta.

"Ei osanud arvata, et fänlus sellistes mõõtmetes võib esineda. Polegi nagu õieti midagi teinud, ainult ühe laulu laulnud, aga vene naised juba langevad loogu."

Krieger räägib, et tema täht tõusis ülikiirusel – pärast 1988. aasta Jūrmala lauluvõistluse võitu sai temast hetkega tuhandete nõukogude neidude ja naiste ihaldusobjekt. "Mul oli endal ka raske uskuda, mis toimus – kümned missimõõtu vene neiud ajavad sind mööda hotellikoridore taga ja kiljuvad: "Me armastame sind, meie pribaltikumi Orpheus!" Hotellis oli ju toona range valve, kuidas nad sisse pääsesid, ei tea," laiutab Krieger käsi.

"Klopivad ukse taga, et numbrisse saada."

Pere läkski lõhki

Mis seal salata, mõnel hõllandusel õnnestuski üle ukseläve pääseda. "Sai juttu ajada," poetab Krieger.

Kas seal peale jutuajamise veel midagi toimus, selles osas jääb laulja kidakeelseks. "Mul oli pere, kool pooleli, ei saanud sellist elu täiel rinnal nautida," tõdeb ta, kuid lisab mõningase kahetsusega, et toonane intensiivne ringituuritamine sai pereelule siiski saatuslikuks.

"Esimene pere läkski lõhki – kogu aeg sõidud, sõidud, kogu aeg kodunt ära."

Krieger märgib, et Jaak Joala, Gunnar Grapsi ja Tõnis Mägi taset ei õnnestunud temal siiski kunagi saavutada – need mehed olid Nõukogude Liidus omaette klass. "Grapsil oli ju kogu aeg pikk järjekord ukse taga. Üksikud valiti välja: "Sina, sina ja sina! Turvamehed – ülejäänud toimetage minema!" Kui oled vana hai, siis neelad kõik need kalakesed alla ja ujud sama näoga edasi. Mina seda stiili ei vallanud. Aga huvitavaid silmarõõme tekkis küll."

Vene tüdruk lendab kohe peale

Krieger tõdeb, et ahvatlustele vastuseismine nõudis raudset iseloomu. "Nii mõnigi Eesti muusik langes sellel võitlusväljal ja kosiski ära kusagilt Venemaa avarustest leitud fänni, kes talle Eestisse järele sõitis."

Laulja teab, et sellist tulisust eesti fännide hulgas ei kohta. "Teinekord on mõni eesti naine tulnud aastaid hiljem juurde ja tunnistanud, et oli kunagi minust sisse võetud. Vene tüdrukul on teistsugune temperament – tema lendab kohe peale. Ta ei tea isegi, mis su nimi on, aga kui ta on sind korra televiisorist näinud, siis sa oled kuulsus, täht ja tema on valmis anduma."

Krieger tunnistab, et meenutab noid aegu teatava nostalgiaga, kuid lisab, et elu hullunud fännide keerises ei ole siiski temale. "Sellist elu saab elada ainult vaba mees."