TAAS LAULJA KINGADES: Üle hulga aastate mikrofoni haaranud Rõõmusel õnnestus seekordsel Õllesummeril retrotelgi publik lustlikult jalga keerutama saada.Foto: Jörgen Norkroos
Saund
9. juuli 2016, 04:00

Riho Rõõmus käis üle 15 aasta Vanaviisiga laval: kartsin, et pärast teist lugu läheb hääl ära (1)

Küsimuse peale, kas kolmapäeval Õllesummeril RetroFMi telgis Vanaviisi eesotsas laulda oli teine tunne kui 80ndatel ja 90ndatel, muheleb Tallinna lauluväljaku juhataja, et on ju bändi loomisaastaga võrreldes 30 aastat vanem ja paarkümmend kilo raskem. "Natuke hüpled, tahad laval pauerit välja panna ja äkki tunned, et... ei jaksa," imiteerib Rõõmus hingeldamist.

Tänavuse Õllesummeri avapäeval tähistas 1986. aastal loodud rahvaliku muusika ansambel Vanaviisi 30. sünnipäeva, mille puhul liitusid praeguse koosseisuga seitsmeks looks ka mõned endised bändiliikmed – nende seas Riho Rõõmus, kes lahkus pundist 2000. aasta paiku.

"Omal ajal sai Vanaviisiga esinetud Rock Summeril ja koos Alo Mattiiseniga kõik Eesti vabaõhulavad läbi sõidetud, siinsamas lauluväljakul "Eestimaa laulul" vaatas meie esinemist 300 000 eestlast. Tol ajal ei olnud lõpuks üldse mingit pabinat, oli ainult klomp-kurgus-stiilis ülev erutus. Aga nüüd pabistasin," tunnistab Rõõmus. "Sest ei ole ei füüsilist ega häälevormi. Kartsin, et pärast teist lugu läheb hääl ära," seletab ta.

Hääl teda õnneks alt ei vedanud, kuid ta pidi jälgima, et ei unustaks end liiga kauaks tantsima. "Proovisin rahvast jenkat tantsima panna ja tantsisin ka ise kaasa. Natukese aja pärast tundsin, et hingamine läheb käest ära ja kui ma nüüd selle loo lõpuni jenkat tantsin, siis ma järgmist laulu enam ei laula ja peaksin üheks looks lava taha ära minema," räägib Rõõmus, kel aastaid 56.

"Mõni artist suudab energiat kiirata ka nii, et ta ei pea laval nii palju tõmblema – tõstab ainult kulmu või vaatab tähendusrikka pilguga publiku poole, rahvas lämbub erutusest ja ongi tal pihus. Teine peab rohkem kineetilist energiat sinna juurde panema. Mina rabelesin küll täiega," muigab ta ja lisab, et eakamatel artistidel tasub eeskuju võtta näiteks Cliff Richardist, kelle 70. sünnipäeva kontserti ta 2010. aastal Londonis vaatamas käis. “Ta kappas laval ringi nagu noor põder, aga ta oskas seda nii arukalt teha, et ega ta jalga sama kõrgele tõstnud kui kõik teised. Kuid mulje oli vägev.”

Proovis läks kauem aega, kui arvatud

Lauluviise Rõõmus kolmapäevase kontserdi eel uuesti selgeks õppima ei pidanud, sest laulud, mida ta ette kandis, on kõik pärit ta enda sulest. Tekstiridu, mille ta on samuti peaaegu alati ise kirjutanud – erandiks on vaid Hando Runneli sõnadega "Ei saa me läbi Lätita" –, tuli siiski pisut korrata.

"Need seitse lugu, mida mina ja teised vanad kamraadid koos uute tegijatega esitasime, saime paika ühe pika prooviõhtuga. Uue koosseisu mehed arvasid algul isegi, et mis siin ikka proovida – lood on ju aastatega nii sisse mängitud, määrame helistiku kindlaks ja teeme korra läbi. Aga proovis selgus, et ka kõige lihtsama loo peale võis minna vähemalt pool tundi," meenutab Rõõmus.

"Näiteks oli suur probleem "Rõõmsa õllelauluga": ei mäleta tempot, ei mäleta täpselt sõnu, üks bändiliige teab, et vahemängud on ühes kohas, teine teab, et teises. Ja loost endast on mitu versiooni: üks, mida vana Vanaviisi live’idel mängis, kaks lindistatud varianti – ühe tegi Vanaviisi, teise mingi stuudio­bänd Aarne Valmise õllelaulude plaadi jaoks – ning praeguseks täiesti vahetunud koosseisuga Vanaviisi esitab laulu omamoodi. Kõik need versioonid olid meeste peas laiali," kirjeldab Rõõmus proovis tekkinud segadust.

Peale jäi variant, mida omaaegne koosseis laval mängis. "Kuna mina kui helilooja seda laulsin, siis respekteerisid ka teised algset versiooni. Ma arvan, et mu alateadvus oleks rikki läinud, kui ma oleks pidanud hakkama mingit teist varianti õppima."

Kokkuvõttes jäi umbes 15 aastat lavalt eemal olnud Rõõmus esinemisega rahule: "Ma loodan, et kõik need olid siirad, kes õlale patsutasid ja tulid ütlema, et jube äge. Seal olid näiteks mu abikaasa lapsed, kes ei olnud mind kunagi esinemas näinud. Noortele meeldib ju tänapäeval teistsugune muusika, nad ei teadnudki varem neid lugusid, aga nad kinnitasid, et oli väga kihvt. Iga artisti edevus saab kõditatud, kui nii öeldakse."

Õllesummeriga on Vanaviisil otsene seos, sest festival kasvas välja ansambli 1990. aasta õlle- ja merelaulude tuurist “Õllesummer” ning Rõõmus oli festivali idee autor. Vanaviisi plaanib aga korraldada veel teisegi sünnipäeva tähistamise, kuhu kaasaks kõik bändis kas lühiajaliselt või abijõududena, näiteks kontserdireisidel, kaasa löönud muusikud. “Seda tuleb meil veel otsustada, kas see oleks rohkem vahva meenutamisüritus meile endale, kuhu kutsuksime veel ainult oma naised ja mõned tuttavad, või teeksime avaliku ürituse mõnes pubis või klubis,” ütleb Rõõmus.

Rõõmus tõdeb, et on korduvalt mõelnud taas bändindusega tegelema hakata. "Pool minust ütleb, et see meeldib mulle hirmsasti ja tahaks küll. Aga teine pool otsib motivatsiooni ehk vastust küsimusele: miks ma peaksin seda tegema? Kui sa teed näiteks Tartus neljaplokise tantsumängu, mis lõpeb kell üks öösel, saad Tallinna oma koju voodisse kell neli või viis ja pead järgmine päev tööle minema – selline elu pole kerge. Isegi kui järgmine päev on laupäev, siis magad poolde päeva ja pead end võib-olla veel vormi ajama, et õhtul järgmisele mängule sõita. Siis tekibki küsimus, et kas ma tahan ja suudan.“

Sel põhjusel tuligi 1995. aastal Tallinna lauluväljaku juhiks saanud ja algul Õllesummeri korraldamisega tegelnud Rõõmus omal ajal bändist ära, et tundis: kõiki asju ei saa ühtaegu korralikult teha, miski hakkab lonkama.

Algselt helilooja ja basskitarristi Gunnar Kriigi kokku kutsutud Vanaviisis laulavad-mängivad praegu Sulev Võrno, Valmor Leisalu, Indrek Veskimäe, Alo Loid ja Raido Lilleberg. Kunagistest bändimeestest astusid kolmapäeval Riho Rõõmuse kõrval üles bandžomängija Jaak Arula, akordionist Peeter Kivvit ja trummar Heigo Kumm.