Inimesed

Küünarnukihoobid ja katkised kannad – The Prodigy kontsert kiskus ohtlikuks (15)

Kais Allkivi, 8. juuli 2016, 04:00
TIHEDALT PUNGIL: Muu festivaliala jäi The Prodigy esinemise ajaks üsna tühjaks ja rahvas valgus kui kõik see mees pealava juurde, kus läks paljude meelest liiga kitsaks. Foto: Jörgen Norkroos
"Kuigi Prodigy on üks minu lemmikbände, on see mu kõige halvem kontserdielamus üldse!" põrutas 25aastane Jaanus pärast Õllesummeri kolmapäevase peaesineja kontserdi lõppu. "Bändile pole mul midagi ette heita, küll aga publikule." Noormees kurdab, et sai tihedas rahvamassis teistelt kontserdilistelt küünarnukiga vastu nägu ja selja tagant karati talle pidevalt kanna peale, nii et viimaks olid kingad lõhki.

Juba pool tundi enne kella 23, kui Inglise elektroonilise muusika punt The Prodigy pidi püünele astuma, läks Tallinna lauluväljakul pealava ees õige kitsaks. Kes eelistas laulukaare all istumise asemel kontserdile püsti kaasa elada, pidi arvestama pideva rüseluse ja tõuklemisega mitte ainult esimestes ridades, vaid ka lavast parajalt distantsi hoides.

The Prodigy kolmik – kuulsa harjassoenguga laulja ja tantsija Keith Flint, räppar ja laulja Maxim Reality ning produtsent, klahvpillimängija ja programmeerija Liam Howlett – andis esimestest minutitest hagu, samal ajal kui mitukümmend prožektorit lava kohalt publikut eri värvi valgusjugadega üle valas. Tundlike silmadega kontserdikülastajatel oli soovitatud kanda päikeseprille, kuid esialgu ei läinud neid vaja, sest kahemeetriseid noorsande esiridadesse jagus ja publiku peade kohale moodustus ka videot salvestavate nutitelefonide meri, millest oli raske midagi läbi näha.

TIHEDALT PUNGIL: Muu festivaliala jäi The Prodigy esinemise ajaks üsna tühjaks ja rahvas valgus kui kõik see mees pealava juurde, kus läks paljude meelest liiga kitsaks. Foto: Jörgen Norkroos

Samal teemal

Äärepealt vastu vahtimist

Ansambli meeskond oli soovitanud kanda ka kõrvatroppe – nimetab ju kooslus end maailma kõige valjemaks bändiks –, kuid muusika mürtsus oodatust vaiksemalt ja kõrvu pidanuks kaitsma pigem publiku kiledate huigete eest. Eks Keith ja Maxim õhutanud kuulajaid takka ka, lunides möirgeid küsimustega: "Kus, kurat, on Tallinn? Kus, kurat, on Eesti? Kus on kõik Prodigy inimesed?" Bänd nimetas seisvat ja kaasahüppavat publikut hellitavalt eesrindesõdureiks. Ja omamoodi sõjaväli see lavaesine oligi. Nii mõnigi ekstaasis tantsumuusikafänn vajanuks enda väljaelamiseks kolme vaba ruutmeetrit, mida paraku polnud.

Kui üks mitte just kergekaallasest mees oli mulle viis korda kanna peale hüpanud ja ma talle ütlesin, et ta rohkem ette vaataks, oleksin äärepealt vastu vahtimist saanud. Mul õnnestus piisavalt kiiresti eemale tõmbuda, kuid õla pihta sain siiski obaduse kirja. Rääkimata sellest, et aeg-ajalt sadas vastu põske mõne eriti agaralt tantsu vihtuva tüübi küünarnukk. Minu kaaslase taskust üritas üks neiu kaks korda mobiiltelefoni välja libistada. Tagapoolgi ei paistnud rohkem ruumi olevat, et tüütut trügimist ette võtta.

Küünarnukivõmmusid ja kandadel tallumist koges omal nahal ka suur The Prodigy fänn Jaanus, kelle kingad on kellegi teravate korkidega taldade süül lausa puruks. Ta tunnistab, et ronis algul üsna ette – umbes kümnendasse ritta –, et üht lemmikut lähedalt näha. Peagi kolis ta lavast eemale, et rahulikumalt šõud nautida, kuid eriti tolku polevat sest olnud. Ikka lendas keegi, kes ei suutnud tasakaalu hoida või keda sõbrad ringi pildusid, talle selga. "Mõtlesin terve kontserdi aja, kuidas oma naist hullunud hüplejate eest kaitsta – üks oleks ta äärepealt pikali rebinud. Muusikale oli täiesti võimatu keskenduda," on Jaanus nördinud.

Helilooja ja muusikaprodutsent Vahur Valgmaa nimetab üritust samuti elu halvimaks kontserdielamuseks. "Olen umbes 15 aastat tahtnud Prodigy live’i näha, kuid sellest ei tulnud midagi välja – kontsert oli ülemüüdud, eirates ilmselt ka kõiki turvariske," kirjutas ta ööl vastu eilset oma Facebooki lehel avalikus postituses. "Jäin kontserti kuulama lavast korralikult parem al, lootes ekraanilt pilti näha ja nooruspõlve lemmiklugusid kuulata. Ekraanil näidati ainult virvarri ja mitte kordagi reaalset puhast pilti lavalt. Saund oli ka ultravaikne – Prodigy kontserdil?" imestab Valgmaa, kes lahkus kolmanda loo ajal.

KÜTSID RAHVA KUUMAKS: The Prodigyt (esiplaanil laulja-tantsija Keith Flint) on nimetatud reivi ristiisadeks ja tõelise reivi nad lauluväljakul ka korraldasid. Nii mõnigi kargles aga nii pööraselt ja ennastunustavalt, et põrkas pidevalt teiste kontserdilistega kokku. Foto: Jörgen Norkroos

Režissöör René Vilbre märgib postituse all, et kuuenda loo ajal keerati volüümi küll juurde, aga hästi kuulis vaid publik lava ees ja keskel – taga ja külgmistel kuulatajatel jäänud hammas verele. Helimees Kristo Kotkas kommenteerib, et helil polnud tema meelest viga, kuid nõustub, et pileteid oli müüdud liiga palju: "Oleks jamaks läinud, oleks laibad taga olnud. Eks peab esimese vere ära ootama, enne kui selles vallas midagi muutub."

Murelik on ka ETV meelelahutussaadete toimetuse juht Mart Normet: "Pet Shop Boysi ajal paar aastat tagasi oli õllekal samasugune turvarisk. Väga-väga reaalne probleem, millega ilmselgelt ei tegelda." Üks kommenteerija lisab, et nägi oma silmaga ligidalt kahte kaklust.

Õllesummeri avalike suhetega tegelev loovjuht Anu Lill kinnitab, et The Prodigyl polnud rohkem publikut kui teistel viimastel aastatel Õllesummeri pealaval üles astunud välisartistidel – täismajale läksid ka näiteks Moby, Hurtsi ja Pet Shop Boysi kontsert. Külastajaid on kõigil juhtudel olnud paarikümne tuhande ringis.

"Meie jaoks on turvalisus prioriteet number üks," kinnitab Lill festivali korraldustoimkonna nimel ja lisab oma vastusele kolmapäevase politseiraporti, kus seisab kirjas, et politseialasse toimetati üksnes kolm inimest, neist üks alaealine.

Heli ja šõu puhul on Lille sõnul tegemist The Prodigy enda pakutud tervikliku lahendusega. „Kõige selle, mis on lavalt näha ja kuulda, helitugevuse ja ekraanide pildi taga on täielikult bändi meeskond. Bändiga tuleb kaasa paarikümneliikmeline tiim, kes tegelevad heli, valguse ja kõige muuga, mis elava šõuga kaasas käib.“

Anu Lill mainib, et The Prodigy liikmed ise jäid siinse esinemisega väga rahule: „Bänd kommenteeris pärast kontserti korraldajatele, et Õllesummeri Õllesummeri kontsert oli üks kõige parema energiaga kontserte üle pika aja, ning kiitis festivali meeskonda ja kontserdipaika.“

The Prodigy soovis portselantaldrikuid ja telerit vuti vaatamiseks

The Prodigy käis Eestis 17liikmelise meeskonnaga. Söögiks soovis tiim nii kuivatatud kui ka värskeid puuvilju, värskeid köögivilju, kreekapärast pita-leiba, hummust, Kellogsi Crunchy Nuti või Frostiesi krõbinaid, singi-juustu ja köögiviljavõileibu, kookosvett, eri tüüpi piima, Moet’ šampanjat ning Belvedere viina. Bänd oli nõus sööma vaid portselantaldrikutelt ja jooma kallist mulli šampanjaklaasidest. Lava taha paluti ka hulgaliselt Gatorade’i, Monsteri ja Red Bulli energiajooki. Samuti soovisid britid lava taga telerit vaadata, et jälgida jalgpalli EMi poolfinaali, Walesi-Portugali mängu. Sellest õnnestus neil siiski näha vaid avapoolaega, sest mäng algas kell 22 ja kontsert kell 23.

Mahmastol: igaüks valib koha oma aktiivsuse järgi

«Festivalipileteid müües ei tea kunagi, kuidas inimesed täpselt paigutuvad. Järelikult oli artist hästi valitud ja korjas ka teiste lavade juurest rahva kokku. Ju arvati, et noori tuleb parasjagu nii palju, et nad saavad kaarealuse täis, aga esineja pakkus huvi ka vanemale generatsioonile,» arutleb Helen Mahmastol, kes korraldas 1999.–2007. aastani tantsumuusikapidu «Sun Dance Music Festival», mis parematel aastatel toimus ka Tallinna lauluväljakul.

«Võib-olla läks osa noori ootamatult aktiivseks, aga ma arvan, et see teema on üle paisutatud. Kontserti võib ju eemalt vaadata, ei pea päris lava ette minema. Igaüks saab vastavalt enda aktiivsusele koha valida,» ütleb Mahmastol, kelle sõnul pole võimalik organiseerida massiüritust, kus keegi kellelegi vastu ei lähe ja kogemata haiget ei tee. «Seda juhtub isegi laulupeol, kus on ju lausa 80 000–100 000 inimest ja kõik nagu kilud karbis.»

Gunnar Viese: ehk olnuks abi suurematest turvajõududest

«See ei olnud soolokontsert, see on festival. Teisalt, kui selline magnet on peaesinejaks pandud, siis peaks sellega arvestama, et inimesi tuleb laulukaare alla ja ette väga palju,» jääb Pärnu elektroonilise tantsumuusikaürituse «Weekend Festival Baltic» meediajuht Gunnar Viese kahtlevaks, kas pileteid müüdi kolmapäevasele Õllesummerile liiga palju või mitte. Viese oli kontserdil ja tõdeb, et pealava juures oli tõesti väga kitsas.

Kontserdi enda kohta arvab Viese, et valgustehnikule võiks diplomi anda, kuid helipilt talle eriti ei meeldinud. The Prodigy 1998. aasta Linnahalli kontserdilt sai ta enda sõnul suurema elamuse.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee