Saund

Kristjan Kannukene: "Ozzy Osbourne päästis mu elu." (8)

Kais Allkivi, 7. juuli 2016, 07:00
Kristjan KannukeneFoto: Erakogu
Black Sabbathi teisipäevaõhtuse Riia kontserdi publiku seas oli ühena 2500 eestlasest esindatud ka superstaarisaate viimasel hooajal kolmandaks tulnud Kristjan Kannukene, kes nimetab saadud elamust lausa metsikult vägevaks.

"Kohal oli kaks bändi, mida ma hullult fännan. Rival Sons on mu praeguse aja üks suurimaid lemmikuid, ma tean kõiki nende laule peast, nende lavaline energia on meeletu. Aga Black Sabbath üllatas mind mitmekordselt – kuidas nad olid nii elavad ja õnnelikud. Ma arvasin, et see on pigem tume emotsioon, mis nende esinemisest tuleb,“ tunnistab Kristjan. On ju Black Sabbath üks esimesi bände, mis tõi rokkmuusikasse sünged, surma ja maagiaga seotud teemad. „Aga tunne oli pigem väga positiivne."

Samal teemal

Sabbathit on noormees kuulanud juba umbes viis aastat ja eriti suur roll on tema jaoks olnud Ozzy Osbourne’il. "Ma tahtsin vahepeal hullupööra saada kitarristiks ja rokkstaariks, see oli kuskil 7. klassi lõpus. Siis ma fännasin Ozzyt ja ühte kitarristidest, kes oli tema bändis juba pärast Black Sabbathit – Zakk Wylde’i. Ma lihtsalt ülimalt tahtsin selliseid helipäid, mis tema kitarril on, sest nendega sai mängida "Crazy Traini" soolot," meenutab äsja Tallinna Muusikakeskkooli lõpetanud Kristjan, kelle põhipill on vioola.

"Siis tegin ma perekonnaga diili, et ma saan need helipead, kui ma vioolat veel natuke edasi mängin. See oli mulle alguses täiesti vastumeelne. Aga lõpuks viis see mind välja hoopis palju kaugemale ja kõrgemale, kui ma oleks ilmselt kitarriga jõudnud," on Kristjan rahul, et ta aastate eest altviiulit nurka ei heitnud. Sügisel asub ta õppima klassikalise vioola erialal muusikaakadeemias. "Põhimõtteliselt päästis Ozzy Osbourne mu elu," tõdeb ta. Nüüd on noore muusiku elus korraga esindatud nii klassika kui ka rokk, sest rokivaimustus on ta omakorda viinud kokku Rein Rannapi ja C-Jamiga.

Kontserti nautis Kristjan lava ees fännitsoonis, ehkki ta ei pea ennast kõige särtsakamaks kaasaelajaks, kes terve kontserdi aja näppu viskaks ja laulda üürgaks. "Ma pigem kuulan ja vaatan, mida esinejad teevad, et ennast laval olles välja elada."

Korra on ta välismaale kontserdile sõitnud varemgi – mullu käis ta Luksemburgis Iron Maidenit kuulamas. "Rahvast oli seal rohkem, sest see toimus väljas. Aga ma ütleks, et eilne kontsert läks mulle rohkem hinge ja oli südamelähedasem, kuigi ma austan ka Iron Maidenit tohutult."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee