Black Sabbathi kontsert: "Kartsime, et laval on surijad taadid, aga polnudki üldse nii hull!" (17)

"See on viimane võimalus veel Black Sabbathit oma silmaga näha!“ põhjendab Loora-nimeline neiu fännibussiga Riiga teel olles, miks ta esimest korda elus heavy metal’i kontserdile minnes kohe kümnetunnise edasi-tagasi sõidu ette võttis.

Sama selgitus kõlab aga ka vilunud raskemuusikafännide suust, kes varemgi Sabbathi pärast välismaal käinud. Bändiga lahkumistuuril olev Ozzy Osbourne valab kolmelt Baltimaalt kokku sõitnud publiku üle soojade armastusavaldustega ja laskub kuulajaile au andmiseks lausa põlvili.

Kell näitab teisipäeval pool üks. Selleks ajaks on kahesajal eribussiga Black Sabbathi kontserdile sõitjal palutud koguneda Solarise keskuse juurde parklasse. Kuid kaks esimest bussi on juba rahvast täis. Mõni, kes neis kohta ei leidnud, astub tagasi välja ja jääb ootama. Kolmaski buss ummistatakse kärmelt – et kiiremini kohta saada, ronivad inimesed lausa üle parklat poolitava metallpiirde, kuid osa sisenenuist jääb taas nõutu näoga vahekäiku seisma. Õnneks on varuks neljaski buss.

Tegemist võiks olla peaaegu et täiesti hariliku reisiseltskonnaga, ehkki pikajuukseliste noormeeste ning Black Sabbathi särgi kandjate osakaal on tavapärasega võrreldes pisut suurem. Mõni seltskond libistab kesvamärjukest, et sõit lõbusamalt kulgeks. Muidu on aga vaikne ja rahulik, nagu bussisõit ikka. Laulujoru keegi üles ei võta. Muusikat teeb kellegi mobiiltelefon, millel helinaks Black Sabbathi hitt "Paranoid”.

Neiu, kel nimeks Loora ja kes näeb oma neetidega ehitud mustades šortsides, nahktagis ja nahksaabastes välja täiesti stiilipuhas ja kogenud raskemuusikakontsertidel käia, tunnistab muiates: "See on kõige esimene metal-kontsert, kuhu ma elus lähen.”

Karmim muusika on talle viimasel ajal südamelähedaseks saanud, aga lava ette hüppama pole ta veel jõudnud. Ja kohe esimese ropsuga välismaale! "See on viimane võimalus veel Black Sabbathit oma silmaga näha. Ja ma vaatasin videoid Ozzy viimase aja esinemistest – tema hääl on väga hästi säilinud," kiidab Loora. Tema semud kinnitavad kõrvalt, et nemad on aastaid hevimuusika kontsertidel käinud ja seda teispoole piirigi. Isegi Black Sabbath on neil korra nähtud. Eks sõbra eeskuju ole nakkav.

Mitmed tellisid kontserdiks erilised särgid

"Nooruses sai neid kuulatud ja bänd kuulub siiamaani minu top 10-sse,” selgitab Tallinnast pärit Esko, mis teda lõunanaabrite manu sõitma meelitab. Ozzyt käis ta kaemas juba 2007. aastal, kui rokilegend sooloartistina Eestit külastas.

"See särk on sealt kontserdilt pärit," osutab mees oma Ozzy pildiga T-särgile. "Samal aastal käisin ma ka Helsingis Black Sabbathi kontserdil,” lisab ta. Aga küll küllale liiga ei tee, eriti kui mehed on karjääri lõpetamas. "Kuna suure tõenäosusega on viimane võimalus Ozzyt näha, siis tuli reis ette võtta,” sõnab Esko, kelle lemmiklood Black Sabbathi repertuaarist on pärit ansambli esimestelt plaatidelt, kus lauljaks oli Ozzy. "Teiste solistidega pole bänd mulle päris nii meeldinud. Kui seal Ozzy praegu ei esineks, siis ei oleks mina ka siin bussis,” kinnitab Esko.

Härra on üsna staažikas kontserdirändur. Eelmisel aastal sõitis ta Soome AC/DC kontserdile, üle lahe on ta mitu korda kaemas käinud ka Judas Priesti, Rammsteini pärast on vuranud Riiga. Esko räägib, et Riiga on sõitmas ka tema poeg ja naiseõe mees. "Nad on oma seltskondadega. Vaevalt et 24aastane poiss tahab mingi penskariga koos kontserdile sõita," muheleb Esko küsimuse peale, miks tema üksinda bussiga sõidab.

Üks bussiseltskond – Heiki, Tõnis, Gert ja Valev – on lasknud teha omale samasugused T-särgid just Black Sabbathi käimasoleva turnee „The End” („Lõpp“) sümboolikaga. "Me oleme Türnpu meeskoorist,“ tutvustab end kvartett ja demonstreerib, et lauluhääled on neil tõesti üpris kõlavad. Koorilauljad lubavad lauludele kindlasti kaasa üürata – häält nad eriti hoida ei plaani, kui, siis ainult nii palju, et mitte kõigist teistest üle laulda.

"Siia tulla oli tema idee,“ näitab Heiki näpuga Tõnise peale. „Ega’s Türnpu meeskoor ole ainuke, kes laulab. Laulab ka Black Sabbath.“ Koori repertuaaris paraku ühtegi bändi laulu ei ole. "Aga nüüd tuleb kindlasti,“ usuvad mehed. „„Iron Mani“ ei tohi me ära võtta, sest Ozzy ei luba, aga tal on ilusaid ballaade ka – näiteks „No More Tears“,“ pakub Tõnis. Mõttele tellida väljasõiduks spetsiaalsed särgid tuli Heiki, kes otsis internetist välja ka pildid, mis esi- ja tagaküljele trükiti.

Kui bussid on pärast Raplamaal ja Iklas tehtud peatust kella poole seitsmeks Riiga jõudnud – sealseil tänavail tervitavad kohalikud hevifännid saabuvaid eestlasi näppu visates –, võib Arena Riga kontserdihallis veenduda, et pea iga nurga peal kõlab eesti keel. Live Nation Balticsi andmeil peaks tol õhtul 10 000-pealise publiku seas iga neljas inimene olema eestlane.

Vastu kõnnib teinegi ühesuguste särkidega eesti meeste nelik. "Oleme kooliaegne sõpruskond, kes ikka koos käib ja erinevaid asju ette võtab. See on meil esimene ühine kontserdile sõit. Ei saa öelda, et me kõik väga tõsiusklikud Sabbathi fännid oleks, aga suvel soovib ju inimene ikka puhata ja see oli üks väheseid kontserte, mida tahaks näha,“ räägib pundi eestkõneleja Jüri.

Umbes nädal tagasi tuli meestel idee ettevõtmise puhul ka erilied särgid selga tõmmata, kuna üks neist töötab trükikojas ja disainib särke. "Täna tuli üks leedukas ligi ja küsis: "Kust said? Väga äge!““ naerab Jüri. Äri nad paraku nende särkidega teha ei saaks. "See läheks seadustega vastuollu,“ teab ta.

"Kukuu! Kukuu! Ma olen fucking segane!“

Pool kaheksa asub lava kuumaks kütma California rokkbänd Rival Sons, mis samuti otsapidi Eestiga seotud – bändi trummar on abielus eestlannaga. 

Esimest korda Baltikumi külastava Black Sabbathi mehed ilmutavad end publikule kümme minutit enne plaanitud aega, kell 20.35. Põrand on rahvast täiesti tulvil, tribüünidelt veel mõne vaba koha leiaks. Ozzy kõkutab oma saatanlikku naeru. Ometi soovib ta pärast avalugu saalis olijaile: "Jumal õnnistagu teid kõiki!”

Laulja nõksutab end statiivi toel edasi-tagasi ja üles-alla kui igiliikurist vedru, jookseb ühe koha peal ning kukub aeg-ajalt kui kägu. Selga 67aastane Ozzy päris sirgeks ajada ei suuda ja hoiab end terve kontserdi aja veidi kühmu. Energiast ei näi tal siiski puudu tulevat. Ta ergutab rahvast käsi kokku lüües kaasa elama, nii kuis jaksab. Ja julgelt üle poole põrandast tulebki temaga hoobilt kaasa! Ei midagi sellist, et algul ei saa vedama.

"I can’t fuckin’ hear you!” hõikab Ozzy välja oma käibelause. Tõlkes võiks see kõlada: „Ma ei kuule teid, kurat võtaks!” Ta loeb kolmeni ja kõik peavad hüüdma: "Jee!” Enam ta ei kurda. "Põhiline on see, et teil oleks hea tuju. Kui teie olete rõõmsad, oleme ka meie,” teatab rokkar sümpaatselt.

Ozzy on üldse härdas meeleolus. "Ma armastan teid kõiki!” või "Me armastame teid!” pahvatab ta nii laulude vahel kui ka keskel, saates publikule ka õhusuudlusi. Korra heidab ta suisa põlvili ja langetab sügavaks kummarduseks pea maani.

Aga selle pühendumuse eest nõuab Ozzy vastu samasugust andumust. "Tõstke oma fucking (kuradima) käed üles!” õhutab ta korduvalt. Sõnaga "fucking” laulja üleüldiselt ei koonerda. "Ma olen fucking segane!” kuulutab Ozzy näiteks, kui on end järjekordselt loo alustamise asemel käo moodi kukkuma unustanud.

Publiku kõrval annab ta au ka Black Sabbathi teistele asutajatele, bassimees Geezer Butlerile ja ansambli tegelikule alustalale ja hingele, soolokitarrist Tony Iommyle, kelle auks skandeerib publik Ozzy palvel häälekalt: "Tony! Tony! Tony!”

Bändiga koos tuuritav klahvpillimängija Adam Wakeman on peidus mustast riidest telgis, katte vahelt piilub noormees välja vaid korra, kui Ozzy koosseisu tutvustab. Pika raju trummisoologa saab oma oskusi näidata 2012. aastal Bill Wardi välja vahetanud nooruke Tommy Clufetos, kes nõnda vanahärradele puhkehetke kingib.

Siiamaani on 1969. aastal Inglismaal Birminghamis kokku tulnud bändi armastatuimad lood "Paranoid“, "Iron Man“ ja "War Pigs“ nende 1970. aastal ilmunud teiselt albumilt. "War Pigs“ kõlab üsna varakult. Laul on aktuaalne ka praegusel äreval ajal. Suurel ekraanil kuvatakse taustaks plahvatusi.

Šõu on vahelduseks juba liigagi silmipimestavatele laserivaatemängudele ja tulekahuripaukudele üsna lihtsalt lavastatud. Esikohal on mehed ja nende muusika. Taustaekraan näitab neid suurendatult, ent sekka ka kaadreid vanadest live’idest ja animatsioone.

Lähikaadrid Ozzy näost panevad mõistma, et mees on puhkuse välja teeninud ja hüvastijätt fännidega pole ülekohtune. Kuid ta paneb endast kõik välja, nii et peab vahepeal pead külma vee ämbrisse kastma (kontseri lõpus lennutab ta sellesama vee jahutuseks kaela esimeste ridade publikule).

Eestlased püüavad turvameeste tähelepanu

Muidu tagasihoidlikud eestlased ei taha seekord kuidagi märkamatuks jääda. Tribüüni serval vehivad kaks noormeest hoogsalt sinimustvalge salliga. Üks noorsand sirutab salliga käe üle reelinguääre ja kuna tema samm on vägijoogi tarvitamisest kõikuv, näib vaatepilt üsna ohtlik.

Turvamehed käivad tandemit oma viis korda hoiatamas, kuni nad ühe sõpradest, tolle põhilehvitaja, viimaks välja eskordivad. Parimatest paladest jääb mõtlematu uljaspea ilma.

"Valjemini! Valjemini!“ kihutab Ozzy publikut karjuma, enne kui nende kõrvu "Iron Maniga“ kostita. Seejärel õhutab solist publikut lisalugu nuiama: "Me teeme ühe loo veel. Kui te kuradi pööraseks lähete, saate rohkem!“ Kui kõlanud on ametlik lõpulugu "Children of the Grave“, ahmib Ozzy kätemerd silmitsedes endasse tunnet, mida pärast tuuri enam naljalt kogeda ei saa: "Las ma vaatan neid käsi!“

Kui bänd lava taha siirdub, innustab Ozzy sealtki rahvast korrutama: "One more sound!“ ehk "Veel üks piuks!“ "Kas te nüüd lähete kuradimahulluks?“ rõkkab staar taas lavale astudes, enne kui kannab ette õhtu oodatuima loo "Paranoid“.

"Aitäh, te olete kuradima parimad!“ hüüab ta lõpetuseks. Ekraanile süttib tekst "The End“, mehed lehvitavad hüvastijätuks.

Saal hakkab vaikselt tühjaks valguma, kajamas taas Ozzy hauatagune naer.

Kontserdihallist bussini jalutades jäävad kõrvus kõlama ümberkaudsete eestlaste rahulolevad reaktsioonid, nagu "Väga hea oli!“ või "Parim elamus!“ Leidub ka neid, kes pisut kava üle nurisevad – mõnda laulu tahtnuks veel kuulda, mõni muu võinuks olemata olla. Üks kohalik keskealine ülikonnas härra, kellele kontserdist väheks jäi, seisab lahtise autoukse juures ja kaifib täiel rinnal makist kostuvat Black Sabbathi plaati.

"Need mehed olid ikka ühed head mehed!“ kinnitavad Türnpu meeskoorilauljad, et nemad said üritusest loodetud naudingu kätte. „Kartsime, et laval on surijad taadid, aga polnudki üldse nii hull!“ Selle üle, et kõik noodid Ozzyl puhtalt välja ei tulnud, koorimehed ei nurise: "Päris puhtalt pole ta kunagi laulnud. Aga see talle omane (metalne ja monotoonne – K. A.) tämber on täitsa alles.“

Pikk kontserdipäev lõppeb bussireisijaile hommikul kell kolmveerand nelitagasi Tallinnasse saabudes.