NASA kosmoselaev Juno tiirleb Jupiteri ümber – peagi piilub sond planeedi paksu pilvekihi alla

Juno tiirleb 20 järgmist kuud ümber Jupiteri, uurib selle magnetvälja ja atmosfääri koostist. Eilse manöövriga sättis Juno end ellipsikujulisele orbiidile ja teeb planeedi ümber tiiru 53 päevaga.

Oktoobri keskel lülitab sond mootorid uuesti sisse ja liigub 14päevasele orbiidile. Oma kõige madalamate tiirude ajal liigub Juno Jupiteri pilvekihist kõigest 4700 kilomeetri kõrgusel.

Siiani pole ükski uurimisjaam olnud hiidplaneedile nii ohtlikult lähedal. Jupiter pöörleb kiiresti ja sel on ülitugev magnetväli. Selles liikuvate osakeste kiirused on nii vägevad, et kõige esimesed Jupiteri uurinud sondid said nende käes kannatada.

Teadlased on välja arvutanud, et kui Juno hakkab 2018. aasta veebruaris oma tööd lõpetama, on see saanud sama suure kiirgusdoosi kui inimene, kellele on tehtud sada miljonit röntgenuuringut. Kaitseks kiirguse eest on Juno pardaarvuti ja mõõteriistad ümbritsetud titaankilbiga, kuid tõenäoliselt on kosmosesondi aparatuur missiooni lõpuks saanud kiirguskahjustusi.

Ka orbiidile sisenemine oli ohtlik ning Juno uurimismeeskonna juht Scott Bolton kinnitas, et tõenäoliselt oli see üks keerukamaid manöövreid, mida NASA kunagi ette on võtnud. Kõigepealt tuli päikesepatareide jõul liikuval Junol end mootorite abil Jupiteri orbiidile sättida. Samuti pidi Juno oma päikesepaneelid õigesse suunda pöörama.

Alles pärast seda võis meeskond uhkusega Twitteris säutsuda, et Juno on Maast kõige kaugemal asuv päikesetoitel kosmosejaam.

Teadlasi huvitab Jupiteri tekkelugu

Jupiter on Päikesesüsteemi suurim taevakeha, mis on Maast ligemale 318 korda raskem. Jupiter on gaasiline hiidplaneet, mille tahke tuum asub gaasikihtide sügavuses ja moodustab vaid viiendiku kogu taevakeha läbimõõdust.

Jupiteril on tugev gravitatsiooniväli ja hulk kaaslasi ning tänu sellele meenutab tema ümbrus miniatuurset Päikesesüsteemi. Kõige suuremaid kaaslasi on neli – Io, Europa, Ganymedes ja Callisto on astronoomidele teada juba ligemale neli sajandit.

Kõige rohkem huvitab teadlasi see, kui palju on Jupiteril hapnikku ja vett. Selle teadmine aitab selgitada, kuidas ja kus Jupiter tekkis. Oletatakse, et hiidplaneet võis tekkida oma praegusest asukohast eemal. Kuna Jupiter on Päikesesüsteemi kõige suurem planeet, aitab selle sünniloo uurimine heita valgust kogu meie planeedisüsteemi noorusajale.

Enne Junot on Jupiteri lähedusse jõudnud mitu kosmoselaeva. NASA kosmosejaam Pioneer 10 lendas Jupiteri lähedale juba 1973. aastal. Hiidplaneeti on uurinud ka Pioneer 11 ja legendaarsed Päikesesüsteemi äärealadele siirdunud kosmosesondid Voyager 1 ja 2.

Möödaminnes on Jupiteri juurest läbi põiganud ka Saturnile siirdunud kosmosejaam Cassini ja Pluutole lennanud New Horizons. Samuti lendas Jupiterist mööda Päikest uurinud Ulysses.

Kõige põhjalikumalt toimetas Jupiteri orbiidil NASA uurimisjaam Galileo. 1995. aasta detsembris Jupiteri ümber tiirlema hakanud kosmosejaam tegi seda ligi kaheksa aastat. Samuti lasi Galileo Jupiteri pilvedesse esimest korda sondi. Nii teame tänu Galileole, et Jupiteri pilved koosnevad ammoniaagist. Galileo ots saabus 2003. aastal 21. septembril, kui NASA insenerid suunasid missiooni lõpetanud uurimisjaama läbi Jupiteri atmosfääri allapoole laskuma.

Sarnane lõpp ootab ees ka Junot, kuid enne seda tuleb sel teha palju uuringuid. 20 tööka kuuga on oodata palju andmeid ja huvitavaid fotosid.