Hiljuti kaevati 19. sajandil surnud metsosopran teaduse nimel üles. Foto: Youtube
Inimesed
5. juuli 2016, 04:00

Kuulsa kastraadi kutsehaigus: luuhõrenemine ja kulunud kaelalülid (15)

Laulja skelett paljastab, kuidas kastreerimine kehale mõjub.

Kuulus Itaalia metsosopran Gaspare Pacchierotti kastreeriti – maakeeli jäi munadest ilma – õrnas teismeeas, et häälemurre ei rikuks tema heledat tämbrit. Nüüd lasid teadlased Pacchierotti luustiku üles kaevata, et uurida kastreerimise mõjusid lähemalt. Võimas hääl tuligi tervise arvelt, kastraate vaevas vanemate naiste häda luuhõrenemine.

Gaspare Pacchierotti oli oma ajastu üks kuulsamaid ooperilauljaid. Ta sündis 1840. aastal, kui Itaalias oli parajasti kastreerimismaania kõrgaeg (Wikipedia andmetel kastreeriti õilsa kunsti nimel 4000 poissi aastas). Tema eluloost on vähe teada, kuid oletatakse, et ta jäi munanditest ilma enne 12. sünnipäeva ja alustas lauljakarjääri 19aastaselt.

Tema tämbrit on kirjeldatud kui täidlast ja magusat ning teada on, et ta elas 18. sajandi teises pooles Veneetsias ooperistaarile väärilist elu.

Pacchierotti suri 81aastasena, olles aastaid kannatanud vedelikupeetusest tingitud tursete käes.

Väljaveninud jäsemed ja tavatult pikad ribid

Nüüd on kunagine superstaar taas pinnale kerkinud – seda sõna otseses mõttes, sest tema viimases elukohas, Põhja-Itaalias Paduas kaevasid ülikooli teadlased tema skeleti välja, et uurida seda ultramoodsa kohtumeditsiinitehnoloogiaga. Teadlased tahavad teada saada, kuidas kastreerimine mõjub inimkehale. Et kastraadi keha ei tooda piisavalt meessuguhormooni, ei arene nende luud-liigesed normaalselt. Tihtipeale olid kastraatlauljad üsna pikka kasvu, sest neil olid erakordselt pikad, väljaveninud moega jäsemed. Nende ribidki kasvasid tavatult pikaks. Kastraatidel oli mahuka rinnakorvi tõttu ebaharilikult võimas kopsumaht ja hääleulatus.

Hiljuti kaevati 19. sajandil surnud metsosopran teaduse nimel üles. Foto: Youtube

Ka Pacchierotti oli oma aja kohta muljetavaldavalt pikk – 190 cm, vahendab Forbes teadlaste avastusi.

Kastraate räsis tihti hormonaalsest tasakaalutusest tingitud ja juba noorpõlves alanud luuhõrenemine ning skelett paljastaski mitu mõra Pacchierotti selgroos. Tema käte ja jalgadegi luud olid erakordselt hõredad. Peale kastreerimisest tingitu avastasid teadlased veel mitu eripära, mis tulenesid Pacchierotti elukutsevalikust – tema hingamislihased olid tavatult arenenud ning õlaluud vihjasid, et kastraatlaulja armastas laval hoogsalt kätega vehkida. Kolmas tänapäevagi ooperilauljatele iseloomulik probleem oli kulunud kaelalülid.

Uuritud on ka Farinelli konte

Teaduse nimel on varem uuritud teisegi tuntud kastraatlaulja Farinelli ehk õige nimega Carlo Broschi konte, kuid need olid erinevalt Pacchierotti luustikust vaid osaliselt säilinud.

Farinelli on tuntud ka samanimelise filmi järgi, mida oli juba seepärast väga keeruline teha, et kastraatidest pole säilinud helisalvestisi. Mingigi ettekujutuse nende hääle vägevusest annab 20. sajandi alguses tehtud üsna nigela kvaliteediga materjal, mille laulis sisse viimane teadaolev kastraat läänemaailmas – 1922. aastal surnud Alessandro Moreschi, kuid tema polnud ooperi-, vaid koorilaulja.

Kastreerimine võis päästa vaesusest

Kastraatlauljatel lõigati munandid ära varajases puberteedieas. Seejärel laastas nende organismi endokriinne häire, mille tagajärjel kastraadid ei saavutanudki seksuaalset küpsust. Ooperipublikut vaimustas nende mahukas naiseliku kõlaga hääl – pärast kastreerimist ei toimunud häälemurret. Itaalias hakati lauljaid kastreerima 16. sajandil, kastraatlauljaid on olnud ka Prantsus- ja Saksamaal. Kui poiss oli kastreeritud, ootas teda ees halastamatu trenn häälekoolides.

18. sajandi keskpaigas hakati kastreerimisest loobuma ja 1870. aastal keelati see Itaalias täielikult. 18. sajandil koheldi kuulsamaid kastraate, kelle hulka kuulus ka Pacchierotti, nagu superstaare ning nad teenisid tolle ajastu kohta ulmelisi summasid. Paljud vaesed pered nägid poegade kastreerimises ainsat võimalust tagada neile helgem tulevik ning julma operatsiooni alla pandi magama terve perekonnavarandus. Paljud poisid surid, sest lõikuse ajal manustati neile valu leevendamiseks hobuseannus oopiumi või suruti unearter kinni. Need noormehed ei saanud edasist saatust valida – neil polnud võimalik luua peret ning ainsaks väljundiks pidi jääma muusika.

Väljaspool ooperikogukonda suhtuti kastraatidesse põlgusega. Neis nähti tol ajal põlatud homoseksuaalsuse propageerijaid, kaasa aitas ka nende moonutatud välimus. (wikipedia)