GALERII | Kila Kola laat Seidlas: osta endale villakraas või vedruvanker! (3)

„Tule nüüd, kaua sa jaksad ühes kohas passida,“ kurjustab üks punases särgises mees oma naisega, kes ühe leti juurde pikemalt vaatama jääb. Mine tea, võibolla on mees juba tunde naisega laadaplatsil olnud, sest vanakraami kauplejad on oma kila-kola müütanud juba hommikul kella kuuest. Kõik vahekäigud on kauplejaid ja ostuhuvilisi paksult täis. Tegemist on küll antiigilaadaga, kuid inimesed leiavad müügiplatsidelt ka selliseid esemeid, mis veel kümme või kakskümmend aastat tagasi nende endi kodus olemas olid. Olgu nendeks asjadeks siis mõni vana lamp, luitund vannipardid või nõukaaegne klaasikomplekt.

Laadal on müügil ka selliseid asju, mida esimese ropsuga kuigi antiikseks ega väärtuslikuks ei oska pidadagi. Näiteks konutavad ühel madalal letil eri värvides klaaspudelid. „See on terve küll,“ julgustab vanem meesmüüja nooremat meesklienti, kes üht pudelit sõrmitseb. „Ainult põhja all on mõned praod,“ poetab ta veidi vaiksemalt.

„Vaata, milline notsu seal on,“ naerab üks ema lapsele metalset põrsast näidates. Ühel letil on ka klaaspõrsas. „Три евро,“ hõigatakse kuskilt ühe kärsalise hind (kolm eurot S.R.).

Kaupmehed ei häbene ka pealtnäha viletsama kraami eest korralikult raha küsida. Näiteks üks meesterahvas, kes pärib müüjalt lihtlabase klaaspurgi hinda, saab vastuseks reipakõlalise „kümme eurot!“. Iseasi, kui reipalt inimesed kolmeliitrise purgi eest kümme eurot tahavad loovutada. Tõsi, osad kaupmehed lasevad hinda alla kaubelda.

Muide, raha eest saab ka raha osta. Mõnes letis on müügil nii vanu paberrahasid kui münte, mida endale praegu kehtiva krabiseva eest soetada saab. Võib osta ka hobuseraua, sest uskumuse järgi toovat see ju õnne.

Antiikset kraami on kaema tulnud välismaalasedki. „I used to have one of these,“ seletab blond näitsik oma välismaalasest mehele näpuga ühele päevi näinud pisikesele metallautole osutades (Mul oli kunagi selline S.R.). Mõne eseme puhul tekib paratamatult küsimus, kas tegemist on antiigi, vana asja või lihtsalt koluga. Mida näiteks hakata peale roostetanud ahjuukse või raudnaeltega? Samas kui nõudlust poleks, puuduks ju ka pakkumine. Võibolla on kellelgi siis tõesti roostekarva naela tarvis.

See on Gerd Kanteri esimene ketas!

Nagu eelmiselgi aastal, on ka tänavu müügil ohtralt nõukaajast pärinevaid aurahasid ja rinnamärke. Kuskil müügiletil on isegi tilluke sirbi ja vasaraga punalipp. Ühe leti peal müütatakse aga lausa Putini (Vladimir Putin, Vene Föderatsiooni president S.R.) pildiga tasse ja külmkapimagneteid.

Seal samas on ka mõned Vene ajast pärinevad rinnamärgid ja natsisümboolikaga asju. Viimaste juurde on välja pandud silt „no photo“ ehk pilti teha ei tohi. Putini pildiga tassidest võib foto klõpsata küll, aga fotosilmaga haakristiga rinnamärke sihtides muutub müüja tõesti ärevaks ning taandun igaks juhuks. Nii mõnegi tundliku temaatikaga leti juures lähevad müüjad fotoaparaati nähes pingesse.

„Oi, mina niisuguseid asju kardan!“ teatab ka oma kaubaga puude varjus istuv vanem mees, kui tahan temast pilti teha ja paar sõna vahetada. Mehike müütab samuti veneaegseid märgikesi, aga ka muud kraami. Ta ei soostu avaldama oma nime ega vanust, ent kõneleb siiski, et on nii müügil olevaid märke ja klaaspudeleid aastaid kogunud. Kui värviliste pudelite eest küsib mees mõned eurod, siis rinnamärgi lubab ta ära ka 20 sendi eest. „Ära puutu, katki läheb,“ manitseb üks noor ema enda tütart, kes õhinaga värvilisi pudeleid näpib.

Samal ajal hakkab uje kaupmees suupilli mängima, küllap selleks, et uusi klienti ligi meelitada. Kusagil kaugemal asuval müügiplatsil lõõritab automaki vahendusel Marko Matvere. Laadamelu on igatahes korralik.

Üsna korralik on ka kuumus, mis laadalistele armu ei anna. „Nii palav on,“ kurdab üks meeskülastaja oma naissoost kaaslasele. „Ise sa panid oma seanahast särgi selga,“ nähvab too, kuigi mehel on seljas tavaline t-särk. Tõsi, soovi korral saaks laadalt ka midagi nahkset, sest kuuma ilma kiuste on paaris kohas müügil pruunikad lambanahad. Mõnel pool müüakse kootud esemeidki. Pähe võib osta aastakümnete taguse võidunud lendurimütsi, iseasi, kas see ka kuuma eest kaitseb. Õnneks saab kuuma eest vanasse mõisahoonesse varju minna ning seal ajutiselt avatud kohvikus janu ja nälga kustutada.

Kes veel midagi vanaaegsemat otsib, võib endale soetada vanu raamatuid, kulunud ehteid, arvelaua, villakraasi või voki. Ühe auto peal on silt, et müüakse vedruvankrit. Raha võib välja käia ka gaasimaski eest. Kes teab, võibolla on viimane pärit II maailmasõja ajast? Sest huvitava taustaga asju on laadal küll. Näiteks lebab ühe müügiplatsi ees murul ketas, mille kõrval ilutseb silt „Gerd Kanteri esimene ketas“.

Selle kuulsusrikka eseme kohta müüjalt pärides seletab too, et Gerd Kanteri kunagine kodukool Märjamaa lähedal andis kunagi vanu spordivahendeid ära ning temale langes osaks au saada kettad. Aare nimeline müüja nendib, et ei saa muidugi täiesti kindel olla, et Kanter just seda ketast lennutanud on, aga tõenäosus olevat igatahes küllaltki suur. „Ja see on muidugi Bruce Lee oma,“ naljatab kettajuttu kuulama jäänud meesterahvas ühele nuntšakule osutades. „Jah, muidugi,“ naerab kaupmees kaasa.

Aare pajatab, et tegeleb laatadel kauplemisega hobikorras. Hobi olevat alguse saanud Viljandi folgil. „Tegime seal toitlustust ja müügikoha huvitavamaks muutmiseks panime vanu pille müügipaiga juurde,“ seletab Aare. Peagi avastas mees, et igasugu vanu asju on tegelikult päris palju olemas. Miks mitte nendega laadal raha teenida?