ÕHTULEHE KRIMIJUTT | "Suvevõõra surm", 1. osa (8)

"Miks me alati peame kõigepealt surnuaiale tulema?" protestis kaheteistkümneaastane tüdruk, kui Kristjan oli ta autost välja kupatanud. "Miks ma ei või autosse jääda? Surnuaial on igav." Kristjan ei teinud tütrest väljagi, vaid sammus paekivist võlvi alt läbi, silmanurgast jälgides, kas laps ikka järgneb talle. Tüdruk lonkis tusaselt tema kannul ja mälus nätsu. Terve hommikupooliku oli sadanud. Niiske rohi ja lombid kruusasel rajal muutsid Liisi veel tujukamaks. Kui Kristjan poleks temalt pärast tülitsemist telefoni võtnud, oleks piiga arvatavasti ninapidi Messengeris.

"Mine, too kaevu juurest reha!" kamandas Kristjan, kui nad olid tema vanavanemate hauale jõudnud. Liiv oli pärast pikka vihma paakunud, haual vedelesid männikäbid. Niiske maa auras. Oli jälle lämbelt palav, kalmistu kõrgete mändide all aga meeldivalt jahe. Kristjan jälgis, kuidas tütar kadus jalgrada ääristavate põõsaste vahele – kaevuni oli üsna pikk maa. Nüüd pani Kristjan ka muud tähele – oli tekkinud paar värsket hauda, ühel polnud veel lilledki närbunud. Ta astus lähemale, luges ajutiselt puitristikeselt nime ja daatumit. Surnu oli noor. Keegi Brigitta. Ainult mõned aastad tema Liisist vanem, juba teismeline. Ähmaselt meenus Kristjanile jaaniõhtune avarii, kus üks kohalik neiu sai surma ja teine raskelt viga. Sõber Jaan, kohalik konstaabel, oli talle sellest rääkinud.

Kristjanis ärkas isainstinkt ja ta kohendas leinalinti, millele paduvihm oli liiva paisanud. Ta heitis pilgu hekikäänu suunas, kuhu oli juba veerand tundi tagasi kadunud Liis. Tüdruk pidanuks juba tagasi olema. Kristjan ei suutnud endale salata, et kartis Liisi süvenevat teismeliseiga nagu põrgukuradit. Ta ei saanud juba praegu plika heitlike tujudega hakkama. Ta ei osanud tütrega enam rääkidagi. Kaks kuud tagasi oli Liis ootamatult ratsutamistrennist ära tulnud ja hobused olidki olnud viimane, mis neid veel ühendas.