Normaalse toitumise käsiraamatute autor, ajakirjanik Anne Lill õpetab: ela normaalselt ja söö nii, nagu inimesed seda aastasadu ikka teinud on. Foto: Heiko Kruusi
Tiina Kangro 21. juuni 2016 17:08
Ei lähe päevagi mööda, kui meedia ei hullutaks inimesi uute teadetega selle kohta, mida tohib või ei tohi suhu pista, kui tahad ellu jääda. Ajakirjanik Anne Lill ja meditsiinibiokeemik Mihkel Zilmer on võtnud nõuks kutsuda rahvast toitumisõpetuste prügimäelt tagasi normaalse söömise juurde.

„Normaalne söömine ongi see, et ole normaalne, ära tõmble iga revolutsioonilise söömisuudise ajel, ela normaalselt ja söö nii, nagu inimesed seda aastasadu ikka teinud on. Sest inimese bioloogiline olemus on välja kujunenud väga pikka aega tagasi ja viimase kümne või ka viiekümne aasta jooksul pole tema ainevahetuses aset leidnud pöörangulisi muutusi, millest lähtuvalt peaksime ühtäkki hakkama toituma hoopis teistmoodi. Kõik need enneolematud avastused töötavad enamasti kellegi äri heaks või kellegi edevuse nimel,” räägib Anne Lill.

Ta toob näite, et kui meie vanavanaisad ja -emad jõid toidu kõrvale piima ja sõid ühel toidukorral liha ja kapsast-kartulit koos, siis pole ka meil vaja karta, et seedeensüümid sama menüüga hakkama ei saaks. „Või siis vee joomine. Läbi ajaloo on inimesed joonud vett, kui keha sellest janutundega märku annab,” lisab ta.

Tema ja Tartu ülikooli arstiteaduskonna professori Mihkel Zilmeri sulest on ilmunud juba kolm silmi avavat raamatut: „Normaalne söömine. Teejuht ja abimees eluks nüüdisaja globaalsel infoprügimäel”, retseptiraamat „Väärt road. Õige söömise teejuht” ja nüüd ka „Normaalne joomine”.

„Selle viimasega on saanud ka nalja. Raamatu tutvustustele on ikka ilmunud inimesi, kes on arvanud, et jutt käib alkoholist,” naerab Anne.

Mis siis õige on?

Anne meenutab, kuidas ta 22 aastat tagasi Eesti Televisiooni haridustoimetuses noorte tervisesarja „Käi jala!” ette valmistades Mihkel Zilmeriga ühendust võttis. „Mul oli kindel plaan sarjas ka söömisteemasid käsitleda, kuid tahtsin seda teha teaduspõhiselt. Jõudsin saatesse spetsialiste otsides üsna kiirelt välja Zilmerini. Sellega läks tõesti õnneks, sest kes siis muu, kui meditsiinilise biokeemia tundja oskaks selgitada, kuidas inimene toimib,” meenutab ta. Juba sel ajal – aasta oli siis 1994 – liikus söömise vallas igasugust pahna, mis tekitas inimestes palju segadust.

„Zilmeriga kohtuma minnes olidki mu küsimused täpselt samad, mis igaühel, kes oli jälginud meedias pakutavat söömisalast infot. Et kuidas siis selle kohviga ikka on, kui täna loen, et see tekitab vähki, homme, et kohvi peaks jooma iga päev vähemalt neli tassi jne. Et kumb siis ikkagi on parem – kas või või margariin? Ja kuidas on munadega, sest britid peaksid ju olema ammu välja surnud, kui kere ei kannata üle ühe muna nädalas välja. Zilmerit kuulates oligi mu reaktsioon, et oh üllatust, aga ta räägib ju täpselt seda, mida ma igapäevaelus järgin! Äkki siis olengi normaalne inimene!” meenutab Anne.

Sellelt kohtumiselt sai ta kaasa kaks „Meditsiinilise biokeemia” paksu köidet. „Lugesin need kaanest kaaneni huviga läbi. Teosed on küll mõeldud arstitudengitele õpikuks, kuid sain neist hea põhja alla telesaadete ja ajaleheartiklite jaoks.”

Elupõline kokkaja

Anne räägib, et teda on kokkamine ja küpsetamine köitnud terve elu. Oma esimese kokaraamatu tegi ta juba 12-aastaselt: „See oli põnevate võileibade raamat. Ise joonistasin, ise kirjutasin ja nüüd on hirmus kahju, et see on kaduma läinud.”

Edasine praktiline kokandus, eriti küpsetamise alal, toimus suviti maal tädi Salme juures, kes oli kuulsamaid Eesti kondiitreid. „Kuna ta õpetas noori, oli tal harjumus praktiliste tegemiste juurde alati ka teooriast rääkida ja kõik need asjad on mul siiani meeles,” räägib Anne.

„Järgmiseks tulid mu ellu reisiraamatud, kust lugesin alati erilise huviga kohti, mis rääkisid kaugete maade söömiskultuurist. Proovisin ka ilukirjandusest leitud vihjete järgi sööke valmistada, see tundus nii põnev, kuidas eri rahvad süüa teevad! Täiskasvanuks saades kujunes mu kireks reisimine, mille juurde kuulusid alati kokanduslikud eksperimendid. Hoidsime eemale turismipiirkondadest ja käisime uurimas maitseid ja lõhnu seal, kus oma rahvas sööb. Reisidel olles meeldis mulle alati ka ise süüa teha – toiduained on ju veidi erinevad ja tore on katsetada, kombineerida näiteks teada asju uudsete koostisosaga,” kirjeldab Anne.

„Järgmiseks tuli aiapidamine. Mul on gurmeeaed, kus kasvab meliss, koriander, iisop, estragon, mitu sorti münte, basiilikuid – kõik ürdid, mis meie kliimas üldse hakkama saavad. Mul on kümmet liiki suvikõrvitsaid, Assooridelt toodud rõikaid, kõikvõimalikke tomatisorte, millele kasvatan ise seemned, väga erilisi salateid, mustikaaed jne. See on ikka midagi, kui saad otse peenralt toidu peale rohelist tuua või nautida köögivilju, mida ühestki poest ei saa. Lisaks on selline toit ka puhtam, sest vähemalt oma käega ma aias mürke ei lennuta.”

Lihtsad valikud

„Sõltume paratamatult tööstusest, ostame kilesse või metallpurki pakendatud toitu,” jätkab Anne. „Tänapäeva ülitundlikud mõõteaparaadid on jõudnud jälile, et mingil määral teatud pakkematerjalide ained siiski jõuavad meie suupoolisesse. Sellele võiks toitu ostes natuke mõelda. Ega need ülipisikesed aineosakesed meid kohe tapa, aga kuna saastekoormus on niigi suur, siis ise eelistan osta sinki letist, kus see lõigatakse värskelt suure tüki küljest. Ma ei osta ka vaakumpakendis heeringat, kuigi neid on poes mitmekümnes variandis – lähen alati poodi, kus heeringad on letti tõstetud ehtsast tünnist soolvee seest, sest see on väärt kraam.” Anne meenutab, et üks Puutepunkti saates osalenud ajukasvajaga võidelnud noor naine rääkis, et operatsiooni järel teravdus ta maitsemeelt äärmuseni ja kui ta proovis süüa kilepakendist juustu või vorsti, maitsesid need, nagu oleks närinud kilekotti.

Anne meenutab, kuidas ta mõni aasta tagasi „Prillitoosi” saatele 34-osalist normaalse toitumise minisarja tootis. „Zilmerilt olid seletused ja minult toidud, mille jaoks koostasin kõike tarvilikku silmas pidades lihtsad ja põnevad retseptid, millele saime väga palju vastukaja. Tegelikult on ju normaalse söömise põhireeglid samuti väga lihtsad. Inimese keha on üks suur biokeemiline masinavärk ja selleks, et ainevahetus kenasti toimiks ja me end hästi tunneksime, vajame tervet hulka toitaineid – sobivas koguses ja vahekorras süsivesikuid, toidurasvu ja valke, lisaks veel tervet hulka mikrotoitaineid – vitamiine, mikroelemente jne. Toidupoolis peaks olema mitmekesine, sisaldama rohkesti taimset (75...85% söödavast) ja parajas hulgas loomset toidukraami (vastavalt 15...25% toidukogusest). Muidugi peaks metsatööd rassiva mehepoja menüü erinema raamatupidaja või arvutispetsialisti toidusedelist. See kõik aga ongi ju normaalne,” selgitab Anne.

„Nii täppisteadus see normaalne söömine ka pole, et kogu aeg kalkulaator peos gramme, mikrogramme või kaloreid rehkendada. Aga järjekindlalt äärmusi ja söömisveidrusi harrastada on kindlasti tervisele ohtlik ning ka rahakotile laastav,” võtab ta teema kokku.

______________________________________________________________________

KOMMENTAAR

Söömine on elu alus

Puudujäägid või liialdused normaalses söömises põhjustavad varem või hiljem häireid. Nõrgenevad keha kaitsesüsteemid, häirub rakkude jagunemine, aeglustub haavade paranemine, väheneb lihaste jõudlus ning tasapisi langeb ka vaimne võimekus. Seepärast on alusteadmised toitumisest hädavajalikud kõikidele inimestele. Ja tänapäeval on need teadmised aina tänuväärsemad, sest inimestel tuleb orienteeruda infouputuses – elame justkui tohutu suurel söömisinfo prügimäel, kus enamik infost on kallutatud ärihuvidest, populistlik või ei sobi kasutamiseks inimeste puhul. Koostöös Anne Lillega oleme püüdnud pakkuda lihtsat infot, et inimesed saaksid teha valikuid, mis on ka teaduslikult põhjendatud.

Mihkel Zilmer, meditsiiniboikeemik