ENN VETEMAA: kirjanik on mingi haiguse liik – normaalne inimene ei laseks end sellisel tööl ju toita (1)

"Näkilised, kes on mind läbi elu saatnud, imbusid viis aastat tagasi mulle taas väga ligidale," räägib kelmika "Eesti näkiliste välimääraja" autor Enn Vetemaa mõistu. "Täna, 80. sünnipäeva hommikul ei kõnele nad endast mulle suuremat. Paistab, et neid ei rõõmusta minu vananemine." Suurmeister ohkab raskelt ja tunnistab, et tegelikult on jahedad tunded näkitaridega vastastikused. "Eks see vist vanadusest ole."

Kõrge eaga käivad kirjaniku sõnul kaasas tervisemured. "Minu pika elu valusaim vingerpuss mängiti mulle alles üsna hiljuti, kui mu jalgadele pandi tõsine põnts. Nüüd pean loperdama ringi kepi või karguga. Või laskma naisel end autoga vedada. Ega see täisterve mehe musternäide just ole," lausub Vetemaa.

"Aga minu jaoks väikesel tragöödial on ka hea pool: peast jäin täiesti terveks. Sain mõistuse senisega võrreldes isegi pisut erksamaks. Viitsin ja võin päris kõvasti töötada. Ja et mu linna peal lonkimine on muutunud väiksemaks, saan töökoormust selle arvelt pisut suurendada."

"Lõhnab peaaegu juba meditsiinilise diagnoosi järele."

Literaat, kel on tagataskus nii Tallinna polütehnilise instituudi keemiainseneri kui ka konservatooriumi kompositsiooni eriala diplom, sai mullu üle kümne aasta hakkama oma neljanda luuleraamatuga "Hambad viskiklaasis". "Eks see ole parasjagu õudne, kui üks 80aastane mees võtab ootamatult kätte ja hakkab luuletama. See lõhnab peaaegu juba meditsiinilise diagnoosi järele ja nõuab pika pilguga enda sisse vaatamist. Minuga aga nii läks."

Luulekogu ei jää kirjaniku kinnitusel kindlasti tema viimaseks teoseks: "Peale luulekogu olen just lõpetanud romaani "Sõidavad Eliase tulises vankris"."

Vetemaale teeb enda töökus naljagi. "Ütle lolli – hakkan viimaks sarnanema tõesti pooltotaka grafomaaniga, kes ei saagi enam pidama. Aga eks tõeks peab võtma, et grafomaanil ja kirjanikul polegi ju suuremat vahet, kui et kirjanikule makstakse paberi mustamise eest midagi, grafomaanile aga mitte. Sellest olen ma küll nende aastate jooksul jõudnud aru saada, et olla kirjanik on kindlasti mingi haiguse liik. Normaalne inimene end sellisel tööl toita ei lase," põrutab ta.

Et kirjanik elab nüüd tubasemat elu, on muutunud ühtlasi tema koduste tegemiste sisu. Tänu ajalisele vabadusele on Vetemaa hakanud tegelema asjadega, mis ei tulnud talle veel paarkümmend aastat tagasi mõttessegi. "Kusagil kolmveerand sajandi eest lõpetasin konservatooriumi üpris peenel alal. Selle ala nimi oli kompositsioon. Ent pikka aega oli minu klaveri kaas kui tabalukuga kinni löödud – võimsast riistast ei tulnud ainsatki nooti," toob ta ühe näitena heliloomingu.

Hakkas looma ka muusikat

"Kirjandus sai minu üle kindla seljavõidu ja tellimusi kirjanduslikele katsetustele tuli uksest ja kõikidest akendest – see mu maha murdiski. Aga kogu ärajäänud helimaailm muutis mu jaoks olukorra nii pingeliseks, et otsustasin kunagise nelja-viieaastase stuudiumi uuesti läbida. Küll märgatavalt lühemana, nii kahe ja poole aastaga. Võtsin asja väga tõsiselt, kohe pärast kordusstuudiumi lõpetamist kirjutasin oboekontserdi, kohe seejärel trompetikontserdi, siis veel suurvormi kahele klaverile. Ega ta nüüd nii hea muusika ka välja ei kukkunud, Pärdiga ei anna võrreldagi. Aga kindlasti ka mitte kõige halvem. Santidel päevadel naudin enda loodud nootide maailma täiel rinnal. Ütleme – selline kolm pluss muusika, mida on ette kantud juba nimetamisväärsetes muusikasaalides."

Sünnipäeva veedab maal

Oma viimase teose "Seitse neuroosi" kirjutas Vetemaa puhkpilliansamblile Estica. "Ansamblis mängivad flööti, oboed, klarnetit, fagotti ja metsasarve viis kaunist tütarlast. Neiud on seda teost jõudnud juba kolm-neli korda ette kanda. Imelisel kombel on "Seitse neuroosi" saanud väga sooja vastuvõtu osaliseks. Katsun enne lõplikku väsimist hakkama saada veel paari-kolme analoogse teosega."

Kaks korda aastas peab Vetemaa jüripäeva. Kõigepealt siis, kui kolib kirjanike majast Harju tänavalt Raikkülla oma vanavanemate tallu, ja teist korda, kui naaseb Tallinna. "Raikkülla kolimine on tänavu juba tehtud, nüüd peab hakkama vaatama, kuidas sügisel linna tagasi saab," ütleb ta.

Nii tähistabki Vetemaa tänast sünnipäeva just Raikkülas.

Elatud elule vaatab kirjanik tagasi rahulolevalt. "Pean küll häbiga tunnistama, et pean ikka oma esimest naist," naljatleb ta.

"Selle üle ma tegelikult väga õnnetu polegi. Vastupidi – olen oma nahakunstnikust kaasa üle natuke uhkegi. Poeg on mul bioloogiadoktor, tütar riigikogu kantselei direktriss, kellel ka paarsada alluvat. Mõni ütleks, et Vetemaa-vana lapsed on ikka päris tublid."

Ka enda loominguga on vanameister igati rahul. "Olen kirjutanud lisaks romaanidele veel 25 näidendit, kuus filmiststenaariumi ja ridamisi laulutekste."

Kõiki enda raamatuid teab Enn Vetemaa peast

"Ma ei loe ainsatki enda kirjutatud raamatut ühest korrast rohkem, sest need on mul peas," on kirjanik Enn Vetemaa esiti resoluutne.

"Aga favoriit mul on – "Möbiuse leht". Veidi aru pidades möönab ta siiski, et mõnest teosest on ta pilguga üle käinud rohkem kui korra. ""Kalevipoja mälestusi" olen mälu värskendamiseks pisut sirvinud. Ja kui näpp teinekord paksemate raamatute külge komistab, satub sinna tavaliselt just "Risti rahvas".

Aga "Krati nimi oli Peetrus" on saanud minu jaoks kõige armsamaks. Mispärast – ei tea. Kirjutatud raamatuid on tegelikult õudne ports – vähemalt 27 tükki. Aga kui arvata, et selleks on kulunud 54 aastat, polegi tegu mingi müstikaga.