Leonid Gaidai pani miljoneid häälekalt lõkerdama, kuid naeris ise vaikselt (4)

"Nii mõnedki tema filmid balansseerisid lubatu ja mittelubatu piiril," on Vikerraadiole meenutanud Gaidai näitlejannast lesk Niina Grebeškova. "Mõnikord üle kivide ja kändude, aga ekraanile need siiski jõudsid.

Ülemused arvestasid sellega, et tema filmid olid rahva hulgas tohutult populaarsed. Neid vaadati mitu korda järjest."

Mosfilmile oli Gaidai kindel ja põhjatu tuluallikas. Grebeškova mäletamist mööda näidati "Kaukaasia vangi" Gaidai eluajal kinodes 20 aastat järjest ning kord tulnud Gaidai kinost, olles istunud salaja viimases reas, ja öelnud: "Niinake, kujuta ette, naeravad, ja ikka täpselt samades kohtades!"

Pudel šampanjat geniaalsuse eest

Seesama "Kaukaasia vang" oli aga Mosfilmi ametnikele nii valulikuks pinnuks silmas, et vedeles 1966. aastal valminuna jupp aega riiulis. Võimalik, et film jäänukski tolmu koguma, kui Nõukogude Liidu peasekretäril Leonid Brežnevil poleks tulnud tuju mõnd uut komöödiat vaadata.

Talle söödeti ette "Kaukaasia vang" ja seni keelatud film sai 1967. aastal otsemaid riigi tähtsaimalt võimukandjalt loa esilinastuda ja kogus Nõukogude Liidus esimese aastaga 76,5 miljonit vaatajat.

Abikaasa sõnul oli Gaidai eraelus leplik inimene, kes nõustus alati kõigega, kuid võtteplatsil viis ta raudselt läbi oma tahet ja nägemust. Näitleja Juri Nikulin, kelle pea töötas vahetpidamata nagu koorelahutaja, püüdis oma naljakaid ideid Gaidaile maha müüa.

Teinekord juhtuski, et episood filmiti Nikulini idee järgi ära. "Nikulin säras kui jõulupuu, Gaidai kiitis teda," jutustas Grebeškova. "Nikulin mõtles, et selle stseeniga on korras, kuid siis ütles Gaidai: aga nüüd, Jura, teeme nii, nagu stsenaariumis ette on nähtud."

Vene filmisait Kinopoisk kirjutab, et "Kaukaasia vangi" võtete aegu püüdsid kõik näitlejad pingsalt uusi nalju ja trikke nuputada. Seda eelkõige tänu Gaidaile, kel oli šampanjapudeleist koosnev kuldne fond, kust geniaalsuse autorile väljastati auhind.

"Gaidai kuulas kõik ideed tähelepanelikult ära, kuid kasutusse võttis pakutut üliharva, sest usaldas iseenda vaistu teiste omast rohkem," on Grebeškova Vikerraadiole rääkinud.

Teinekord siiski juhtus, et mõni näitleja peas sündinud idee läks käiku. Nikulinil näiteks korra nii juhtus. Kinopoisk pajatab, et kaitsepookimise stseeniks, kus pahardite kolmikule Trus, Balbes ja Bõvalõi süsti tehakse, pakkus Nikulin välja, et korpulentsele Bõvalõile võiks süsti teha hiidsüstlaga.

Ehkki Bõvalõid kehastanud Jevgeni Morgunov pisut pelgas – mine tea, millist õrna kehaosa hiiglaslik süstal padja asemel tabab –, tehti sellest stseenist lausa seitse duublit. Inim­ohvreid ei olnud.

Grebeškova sõnul oli Gaidail filmi tehes kõik täpselt välja mõõdetud: "Kui mõni asi venis viis-kuus sekundit, oli see Gaidai jaoks tõeline häireolukord. Ta tajus oma parimates töödes ideaalselt inimese naerupunkti ja kõik tema jõupingutused olid suunatud täpselt doseeritud nalja heaks.

Ja muide, Gaidai ei sallinud absoluutselt, kui võtteplatsil naerdi. Siis ta käratas: "Rahu! Naerma peab vaataja saalis, mitte teie siin!" Gaidai polnud kõvahäälne naerukajakas. "Ta naeris vaikselt. Ning naeris tavaliselt siis, kui oma suure lemmiku Charlie Chaplini filme vaatas."

Režissöör oli ka muidu põhimõtteline mees. Kui trio Vitsõn–Nikulin–Morgunov viimasena nimetatud liige hakkas end võtete aegu staariks pidama ja häbitult käituma, ei jäänud see karistusteta.

Kord tõi Morgunov filmitud materjali läbivaatusele kaasa neiu. Gaidai palus kõrvalistel isikutel saalist lahkuda, Morgunovi kaaslanna juba tõusis, et minna, kuid näitleja peatas ta ning ütles, et tema kohta see ei käi.

Gaidai kostis seepeale, et just selle neiu kohta tema palve käibki. Morgunov raius vastu, et tütarlaps on temaga koos seega pole ta kõrvaline isik. Vaidlus ei kujunenud pikemaks, ent pärast toda vahejuhtumit tegi Gaidai vastukäigu: filmi viimastes stseenides, kus Morgunovi tegelane on üles võetud selja tagant, asendas Gaidai Morgunovi.

See polnud kaugeltki kõik. Peale kopsakate palkade pälvis 16 võttegrupis töötanut ka preemiat. Vitsõnit ja Nikulinit premeeriti 450 rublaga, Morgunovi jättis Gaidai ülbuse eest preemiasaajate nimekirjast lihtsalt välja.

Palgalehelgi oli Morgunovi teenistus teistega võrreldes tagasihoidlik: 1979 rubla ja 50 kopikat. Seevastu Vitsõn sai 3389 ja Nikulin 4238 rubla. Kõnelemata siis optimistliku tudengipoisi Šuriku osa täitjast Aleksandr Demjanenkost, kes teenis 5220 rubla, ja Gaidaist – 6140 rubla.

Natalja Varlei tegi kaskadööritrikid ise

Natalja Varleil tuli "Kaukaasia vangi" jaoks õppida selgeks autojuhtimine ja sooritada kõik rasked kaskadööritrikid. Viimane pole ime, sest filmi tegemise ajaks oli Varlei lõpetanud tsirkuse- ja estraadikunsti kooli akrobaatikaosakonna ja töötas Moskva tsirkuses ekvilibristina.

Stseeni tarvis, kus Šurik prantsatab magamiskotti aheldatuna mägijõkke ja Niina sööstab teda päästma, kutsuti kohale kaskadöörineiu, kuid võttegrupile ootamatult hakkas too ise vaikselt uppuma. Ilmnes, et neiu tahtis nii väga filmis kaasa lüüa, et valetas, nagu ta oskaks ujuda.

Lõpuks tuligi Varleil ujumisepisood ära teha. Hetk, kui Niina ja Šurik pärast suplust jõekaldal värisevad, polnud lavastatud – mägijõe vesi oli tõepoolest jääkülm.

Et aga artistid ei külmetaks, joodeti pärast režissööri hüüet "Stopp!" näitlejapaarile sisse tubli kogus puhast piiritust. Muide, Varlei ei helindanud oma rolli ise. Tema tegelane kõneleb Nadežda Rumjantseva ja laulab Aida Vedištševa häälega.

"Kaukaasia vang" filmiti Krimmis

Ehkki filmi nimi ja publikule avanevad vaated viitavad Kaukaasiale, polnud võttegrupil Kaukaasiasse suurt asja. Film võeti enamasti üles Krimmis.

Peamised võttepaigad olid Alušta kesklinn ja Kummituste org Demerdši mäe jalamil. Sekka teisigi kohti: hullumajastseeni filmiti Simferopolis ja auto peatamist mäeveerekesel Ai-Petri mäel.

Üksnes meeleolukat stseeni, kus Niina päästab mägijõkke pudenenud Šuriku, filmiti Kaukaasias – Sotšis Mzõmta jõel.

Kreeka pähklipuu, mille oksal kõõlus Nikulini kehastatav kangelane, kes pildus allolijaid pähklitega, on Demerdži mäe lõunanõlval, kuulsa Kummituste oru lähedal. Pärast "Kaukaasia vangi" esilinastust sai pähklipuust turistimagnet, mille hüüdnimi on Nikulini pähklipuu.

Filmis vuras Juri Nikulini isiklik rariteetauto

Punane kabrioletilaadne auto, millega pahardite kolmik Trus, Balbes ja Bõvalõi ringi kihutasid, oli Adler Triumpf Junior, mida toodeti Saksamaal 1932–1941. Edev sõiduriist kuulus Juri Nikulinile ja filmivõtete ajaks oli see trofeeauto täiesti ümber ehitatud: kõik olulised vidinad olid asendatud Moskvitš-407 omadega.

Furgoon, millega põristas sõita autojuht Edik, meenutab välimuselt kiirabiautot GAZ-55, mille tootmist alustati sõjaeelsel aastal 1938. Lõppes sõda, kadusid säärased sanitaarautod tootmisest.

Ajal kui "Kaukaasia vangi" vändati, ei sõitnud sellised iidsed masinad enam Nõukogude teedel.

Auto, millega filmi lõpus lahkub Varlei kangelanna Niina, oli eksperimentaalne mahtuniversaal Start. Neid klaaskiust kerega masinaid toodeti umbes 100, praeguseks on neistki saanud rariteedid.

Tolvanite kolmik on pronksi valatud

Tööhoos filmilavastaja, sigaret ühes, stsenaarium teises käes – just säärane mälestusmärk püstitati Leonid Gaidaile tema sünnilinna Svobodnõisse. Teine tema skulptuur seisab Irkutski kesklinnas, kuid peale režissööritoolis istuva Gaidai seisab seal pronksi valatuna ka "Kaukaasia vangi" trio Trus-Balbes-Bõvalõi.

Kuulsa kolmiku skulptuure on Venemaal õige mitmes paigas: need ehivad ka Permi, Habarovskit ning Moskva ja Novosibirski oblastit. Samuti seisavad nood kolm Armeenias Jerevani trahteri ees. Prillidega nohik Šurikulegi on püstitatud kaks mälestusmärki. Üks neist Moskvas majandusinstituudi ees ja teine Krasnodaris tehnikaülikooli juures.

Mõlemal juhul on kujutatud filmi "Operatsioon "Õ" ehk Šuriku seiklused" episoodi, kus Šurik ja Lida uurivad nii süvenenult konspekti, et ei õnnista ümbritsevat pilgugagi.

Šuriku seiklused said hoobilt hitiks

1965. aastal valminud ja kinodesse jõudnud filmist "Operatsioon "Õ" ja teised Šuriku seiklused" kujunes hoobilt hitt, mida vaadati ohjeldamatu naeru saatel suurlinnades, kolhoosikülades, vangilaagrites, sõjaväeosades ja Kremlis.

Kolmest novellist koosneva filmi menukaim osa on "Paarimees", millest pärit kultuslauseid kasutatakse tänaseni: "Надо, Федя… Надо!», «Ты думаешь, это мне дали 15 суток? Это НАМ дали 15 суток» ning «Кто не работает, тот есть! Учись, студент!". 

Enne, kui Leonid Gaidai otsustas üliõpilase Šuriku osasse kinnitada Leningradi näitleja Aleksandr Demjanenko, vaatas ta üle umbes 40 talendikat artisti, teiste seas Andrei Mironovi ja Vitali Solomini.

Film, mis võeti üles Leningradis, Moskvas ja Odessas, tegi 1965. aastal külastusrekordi – üle Nõukogude Liidu kogunes vaatajaid 69,6 miljonit. Hiljem linastus film ka Suurbritannias ja Saksa DVs.

Tegijate honorarid olid kaunis kõrged, eriti, kui meenutada, et aastal 1961 maksis Volga GAZ-21 5100 rubla. Gaidai, režissöör ja stsenarist ühes isikus, teenis filmiga 3875, nimiosaline Demjanenko 3376 rubla.

Pahardite trio liikmeid mänginud Georgi Vitsõn ja Juri Nikulin said mõlemad 1620 rubla, Jevgeni Morgunov täpselt poole vähem – 810 rubla.