Politseikoerad jahtisid ja puresid meistri-tiitli pärast üksteise võidu kurikaelasid (5)

"Eesti sihvakad männid on laskeharjutuste tegemiseks parimad. Mundrikoer peab end komandeeringuski vormis hoidma. Aga aitab lobast, sest minu perenaine tuleb.

Ta paneb mu rihma otsa ja lubab mind politseiautost välja. Auh! Laskume treppi mööda alla, justkui keldrisse. Lõhn reedab, et siin on täna olnud palju liigivendi ja -õdesid. Jõuame avali kohvipruuni metallukseni, ees mustamas pilkane pimedus.

"Politsei, tulge välja! Vastasel juhul kasutame teenistuskoera!" hõikab mu perenaine. Välja ei tule kedagi.

Kärgatab püss. Perenaine päästab mu lõa otsast lahti ja ma torman rõskesse koridori pätti kinni nabima. Lööksin lõuad ­otsemaid tema käe ümber ­raudu, kuid siin ei näe käppagi koonu vahele pista. Leidsin midagi, auh! Olen juba valmis kurjamit arreteerima, kui järsku tunnen, et tema kämmal minu kihva all on liiga pehme. See on nukk, mitte inimene.

"Minut jäänud," hüüab keegi õuest. Pool ajast on juba läinud. Nuusin edasi… Inimeselõhn! Raban ehtsa käe hammastega kindlasse haardesse. Taas raksatab püssirohi.

Pätt peitis end merre

Pätt tabatud, tuleb perenaine mulle järele. Auh! Lähme peakohtunik Tõnu Tänava juurde, kes meid starti lasi. Tõnu kiidab mind ja annab harjutuse eest head punktid. Mõni teine minu kolleeg olevat päti küll üles leidnud, aga teenistushambaid käiku ei lasknud. See on muidugi viga.

Tõnu mainib sedagi, et kui ma kaitseriietuses inimest kõvasti hammustan, jääb sellest käele verevalum – sellised lõuad on kui kurikaelte püüdmiseks loodud."

"Perenaine viib mind autoga veidi maad edasi. Ninaga õhku vedades võib aimata mere lähedust ja maapind on siin hoopis krobelisem. Jookseme kaldakallakut pidi alla, kuid järsku jääb perenaine seisma.

Auh! Ta näitab käega mere poole ja nõuab: "Mine ja otsi!" Sööstan tuhatnelja mööda liivast ja mudast rannaäärt, ise nõutu pilguga merd puurides. Võib-olla seal kivide taga vees on keegi? Hüppan kivi otsa. Ei hingelistki.

Perenaine kutsub mu tagasi. Jooksen ja jään lõõtsutades seisma, keel ripakil nagu kulp. Jälle näitab ta käega mere poole ja ütleb: "Mine!" Seekord märkan kedagi kaldast eemal liigutamas ja tuiskan merre. Ujudes liigun edasi aeglasemalt kui joostes, kuid aega on mul napilt.

Üritan käppadega nii kiiresti sõuda, kui jaksan. Natuke maad veel. Ent siis see juhtub. "Aeg!" hüüab kaldalt kohtunik ja minu loodetud punktid lendavad meretuulde.

Aga ma ei saa pätil minna lasta! Jõudu kokku võttes suman temani ja arreteerin pahareti hoobilt. Perenaine tuleb mulle järele ja me läheme kaldale. Selline proovikivi on meile, koertele, raske, sest meri varjab ära inimese lõhna. Sain kasutada vaid silmi, mis pole nii teravad nagu haistmine.

Kui olen tagasi rannaliivale jõudnud ja kasuka kuivaks raputanud, teeb perenaine mulle pai ja kiidab mind. Selgub, et olen täna üks väheseid koeri, kes merel kurjamit märkas. See tähendab, et võidulootus pole kadunud.

Pean olema ka homme tubli, sest mine tea – ehk saab just minust Baltimaade parim teenistuskoer. Auh!"

Teenistuskoer peab hästi stressiga toime tulema

Teenistuskoerte VI kutsemeistrivõistluste peakohtunik Tõnu Tänav räägib, et võistlusel on kokku neli harjutust. Teisipäeval otsisid koerad 50 × 100 meetri suuruselt maastikult kuut peidetud eset. Aega nende leidmiseks oli 20 minutit.

Kolmapäeva hommikul pidid koerad koos peremehega kaks kilomeetrit jälgi ajama ning kolm eset üles leidma. Õhtul oli jõukasutuse võistlus, mida peeti kahes etapis.

Esmalt pidi koer pimedas koridoris nii-öelda kaitseriietuses päti leidma ja teda käest hammustama. Teises etapis tuli teha sama, ainult et mere ääres ning pätt oli vees. Viimane ülesanne osutus enamikule koertele liiga keeruliseks.

Tänav seletab, et võistluse mõte on võrrelda, kui hästi on koeri koolitatud. Peale Eesti olid võistlemas ka Läti ja Poola võistkonnad. "Koolkonnad on erinevad, isegi hammustamine on erinev," seletab Tänav.

Ta tõdeb, et koeral on võistlussituatsiooni stressi mõnevõrra rohkem, kuna seal on palju inimesi. Samas on see vajalik, sest näiteks linnatänaval ongi inimesi palju ning koer peab olema sellega harjunud.