Tantsijana naiste tantsupeol: paduvihm ja tuuline ilm, kuid naeratus siiski pidevalt näol (10)

Väljakuproovid algasid juba reede hommikul, kui iga liik tegi proovi oma harjutusväljakutel. Reedene päev möödus enamasti kuivalt, kuid kuuldavasti tuli mõnel harjutusväljakul ka vihma. Laupäeval see-eest lõppes põuaperiood täielikult ja vihma ladistas hommikust õhtuni. Siinkirjutaja oli hommikul treeningjalanõusid valides kahevahel – kas panna halb variant tenniste näol või veel halvem tantsutossude näol. Kuna kumbki ei tundunud ahvatlev, tulin geniaalsele ideele minna poodi kummikujahile. Kohale jõudes selgus, et samale mõttele oli tulnud veel mitusada naist.

Jõgeva Kaubahalli teisel korrusel olev pood oli kummikutest pea tühjaks ostetud ja kassajärjekord lookles poe ühest otsast teise. Jõudsin letilt haarata kaks paari kummikuid, mis imekombel täpselt minu suurusele vastasid. Kui mõtlesin, kumba võtta, küsib üks naine minu kõrvalt: “Mis suurust sa vaatad? Ahah, see täpselt minu suurus ka. Anna see mulle, mis üle jääb.” Selleks, et vihma hülgavad jalavarjud lõpuks soetatud saaksid seisime üle tunni järjekorras, jäime ilma hommikusöögist ja hilinesime ka proovi.

Vihmakeebid tehti prügikottidest ja kleeplindist

Tantsijad olid varunud omale ka hulganisti vihmakeepe, kuid leidlikke lahendusi nägi palju. Üle ühe tantsija oli jalanõudesse susanud kilekotid ja need kleeplindiga pahkluu ümber kinni teipinud, osa oli mustadest prügikottidest meisterdanud kleidilaadsed kehakatted, mis vihma läbi ei lasknud. Teipi ja kilet kulus kindlasti kilomeetrites. Et aga terve laupäeva kallas paduvihma, ei pidanud kõik atribuudid vastu ja nii tuli vahepeal käia läbivettinud riideid vahetamas. Õnneks leidus minul üks abivalmis kolleeg, kes terve meie tantsurühma oma Jõgeva lähedal asuvasse koju sauna  kutsus. Täpselt see, mida päev otsa külmetanud ja vettinud naistel vaja!

Paduvihmaga tuli aga kaasa veel üks suur mure. Nimelt sai Jõgeva staadioni kaunist murust üsna kiiresti mudaplats, mis meeletult libedaks muutus. Nii oli täiesti tavaline vaatepilt, et proovi ajal mõni tantsija ühtäkki kahel jalal seismise asemel tagumikule maandus. Laupäeva õhtuks planeeritud peo läbimäng taheti lükata pühapäeva hommikusse, kuid kui pealavastaja Ülo Luht uuris, kas teeme selle ära kohe või pühapäeval, otsustas pea 5000 tantsijat nagu üks naine, et mis seal ikka – teeme ära! 

Viimaseks etenduseks tuli ka päike välja

Kilekeepides tantsimisest veel hullem oleks olnud see, kui vihma oleks sadanud ka pühapäeval, sest ees ootas kolm etendust ja märjad rahvariideid ei ole just teab mis mugavad. Nii heitsid tantsijad üle minuti pilgud ilmaennustustele, mis lubasid peohommikuks saju lakkamist. Tõsiasi oli aga see, et kui hommikul silmad avasime, sadas endiselt. Õnneks otsustas ilmataat aga meid enam rohkem mitte kiusata. Kell 11 alanud peaproov-etendus möödus õrnas vihmasabinas, päevase etenduse alguses piilus aga paksude pilvede vahelt juba pisut päikestki. See tõi vahetult enne etenduse algust, kui tantsijad juba proloogiks väljaku ääres valmis olid, osalejatelt kaasa meeletu aplausi. Kui aga kätte jõudis õhtu ja viimane etendus, hajusid pilved ja päike paitas tantsijate palgeid kenasti terve aja.

Muidugi ei jõudnud staadion päevaga ära kuivada ja libe oli endiselt. Vaatasin hingevärinal platsi ääres neidude tantsu, kus neil üll valged rahvariided, kui juhtus see, mida kõige rohkem kartsin – üks tüdruk tantsis nii hoogsalt, et maandus oma lumivalgetes riietes tagumikul porri. Ehmatus oli temalgi nii suur, et kohe ei saanud püstigi, sest seelik kippus jalgadesse takerduma ja suures sabinas läks meelest, mis sammud nüüd järgmisena tulid. Kuid Eesti naine on väge täis ja väikese segadushetke järel kalpsas näitsik taas ringi – reha õlal ja kõrvuni naeratus suul.

Hoolimata sellest, et oli pisut külm ja märg, valdas südaööl koju Tallinnasse jõudes siiski pisike kurbus - 5000 naisega murul tantsu lüüa on ikka imeline ja vägev kogemus!