Naiste tantsupeol kõlistati kulpe ja hüpati üle rehade (4)

Kui tantsuetenduse lavastaja Ülo Luht Ivo Linnale helistas ja patrooni kohta pakkus, tegi ta lauljale selgeks, et kuna ta on juba nii vana, siis teist korda ta enam niisugust sünnipäeva ei saa. "Ja kuna ma olen mõelnud, et mis see sünnipäev tõesti muud on, kui üks järjekordne päev, siis võtsin selle kutse rõõmuga vastu," räägib Ivo, kel pole rahvatantsuga erilist pistmist olnud.

See, mida ta aga proovides ja eilehommikuse viimase läbimängu jooksul nägi, lõi ta aga nii pahviks, et tema väitel on raske seda sõnadessegi panna.

Teist korda peetud naiste tantsupeo patrooniks olemine tähendas Ivole seda, et ta pidas etenduste alguses tervituskõne, luges koos Tiit Sukaga linti etenduse vahetekstid ja laulis ka kaks laulu. Ivol on hea meel, et ürituse korraldajatel selline komme on, kuigi võib-olla saaksid nad ka ilma patroonita hakkama.

Ivo kehastas vahetekstides kogenud ja optimistlikku, Tiit aga noort ning pessimistlikku meest. Ivo usub, et on ka päriselus selline. "Ma olen kuidagi lapsest saadik olnud väga elurõõmus inimene ja mida vanemaks ma saan, seda paremini mõistan, et elu ei tasu mossitamise ja jamade peale raisata," sõnab ta.

Reha keerutamist pidi palju harjutama

Nagu Ivo Linna, nii oli ka publiku silmis üks tähelepanuväärsemaid tantse kindlasti rehatants, mille ajal hakkasid kõik staadionil viibinud tantsijad ennast vähemalt kaks korda kiiremini liigutama. Ka Rakke kultuurikeskuse naisrühma tantsija Pille on päri, et see on lugu, mis teeb kere soojaks ja kopsumahu proovile paneb. Tantsujuhendaja Liia tõdeb, et alguses ehmatas see tants neid ära küll, eelkõige just kiirusega. "Aga meil ei olnud tegelikult selle õppimisega probleemi, kuna me olime selle sama muusika järgi ühe teise tantsu teinud. Ainult jalad pidid nüüd kiiremini ja kõrgemale käima hakkama," muheleb ta.

Pille lisab, et pöörete ja rütmi sisse saamine võttis samas natukene ikka aega. "Kõige raskem on reha keerutamine. Väljakul on meil ainult aeglane variant, aga meie pidime õppima ka kiiret varianti, kus reha teeb ühes taktis kaks pööret. Seda oli vaja kõige rohkem harjutada, et reha hakkaks ühtlaselt ja ohutult käima, et keegi pihta ei saaks ning vahemaa oleks piisav," räägib Liia.

Õnneks keegi proovis ega etendusel rehaga vigastada ei saanud.

Tantsu õppimise alguses oli probleemiks ka see, et rehapulgad muudkui murdusid, kuna naised hüppasid neile peale. "Õnneks on meil üks väga kena meesterahvas, kes oli nõus meile need rehad tegema. Ja pulgad meisterdas ta sirelist, nagu ennevanasti tehti," lausub Liia, kelle sõnul oli see kõige raskem töö kogu asja juures.

Tantsulavastus "MeheLugu" rääkis tantsukeeles loo eesti mehest ja sellest, kuidas mees näeb naist läbi oma silmade ja südame. Peost võttis osa 394 tantsurühma, osalesid tantsijad Kanadast, Suurbritanniast, Iirimaalt, Luksemburgist, Soomest ja Norrast. Vaatamata vihmasele ilmale olid kõigil suud naerul.