Juba rohkem kui 5000 aastat on inimesed seda teadnud, nüüd tuleb üks välja, kes tegi "jahmatava" avastuse. Loomulikult oleme me siia pandud, see juba Piibli esimestest salmidest nii kirjas.
Arvan, et on üks tähtsamaid asju meie eluvalemis millel pole mitte mingisugust reaalset arusaama meile on lõpmatus. Meie siin näeme siin iseennast, teisi, maakera, planeete kõik ju paistab täitsa olemas olevat aga sõna lõpmatus ei sobi mitte kuidagi meie peadesse ja see on väga suur asi mis kogu eluvalemit võib muuta. Vaatame taevasse ja vaatame näiteks Andromedat ja mõtleme, et see on päris kaugel aga mis on selle taga, siis mis on veel selle taga jne jne jne lõpmatu arv kordi :)
Teatud põhjustel olen ka mina mõtlema hakanud, et mis siis, kui meie maailm ei ole reaalne? Aga siis tuli mulle meelde ühe antiikmaailma kuulsuse ütlus: ma mõtlen, järelikult olen ma olemas. Meie jaoks siin on see maailm täiesti reaalne. Kuskilt kõrvalt vaadatuna võib selguda, et oleme programmid mingis hiidarvutis, või veel kuidagi. Noh ja mis siis? Kõik me tunneme tundeid, mõtleme, elame oma elu. Noh, need tunded ja mõtted võivad olla programmeeritud meile aga meie peame neid enda omaks. Aga mida see annab kui selgub, et meie maailm tegelikult polegi reaalne? Kuidas siis jääb Einsteini kuulsa ütlusega, et kõik olevat suhteline? Kui meie maailm ei ole reaalne ja meie oleme kellegi looming, siis minul on siin kohal küsimus: kas meid juhitakse või oleme omapead? Kui juhitakse, siis siin on tegemist lihtlabase võimukasutamisega kellegi poolt. Tõeline võim aga peab alati olema salajane. Ehk seepärast me ei tea, et meid võib-olla juhitakse. Lühidalt, kuna me oleme kõvasti lollimad kui need, kes "niidikesi tõmbavad" , siis kas on mõtet oma pead vaevata küsimusega, et kas me tegelikult oleme olemas? Tingimustes, kus ka meie enda mõtted ei pruugi olla meie omad. Tervislikum on vist üldse mitte mõelda. Nagunii kõik tundub maailmalõpu poole vaikselt liikuvat. Kui ei tule tuumasõda, siis tuleb mingi aja pärast jääaega, välja sureme niikuinii.
Aeg ja ruum on meie mätta otsast vaadates just sellised nagu meile tundub. Tegelikult on veetilgas universumeid ja meie mõistes universum asub mingis veetilgas. Sama lugu on ajaga. Meie jaoks miljardid aastad on mingi teise vaatleja jaoks sekundi murdosa jne... Tuleb lihtsalt leppida sellega, mis on, kuniks ei oska kaugemale või lähemale vaadata.
ikka kohvi ei too veel samas arvuti töötleb infi rohkem kui inimene robotid teevad autosid lihtsalt fantaseerimine aga kas kass tuleks ka võimekamaks teha loeks luuletusi või midagi
Seda tehnoloogiat saaks meie organismi sisestada kägiveeni kaudu. Kägiveenid on veresooned, mis juhivad venoosset verd peast südamesse. "Kui saaksime luua teie digitaalminaga lairiba-neuroliidese, siis poleks te enam kodukass," vahendab Yahoo News. Vaat siis JUST OLEDKI "kodukass" kui nö. kiip peas ja teed seda mida ülim jõud - kiip käseb. No ikka see kes KIIPE HALDAB- süsteem-võim. Seega nii kaua kui inimene toimetab OMA mõistuse, instinktide ja tahtmiste järgi on teda ikkagi raskem robotiseerida, tarvitseb kasvõi osa intelektuaalist kiibistada kui oledki bioloogiline masin.
See mäng on tehtud mängu looja poolt aga üle võetud mustade jõudude poolt, kes inimesi siin mängus ekspluateerivad. Aga kuna see mäng on läbi siis pole mõtet selega ka oma pead palju vaevata, üleminekuaeg on lähemad 3 aastat. Rahunege maha ja hoiduge vägivallatsemisest ja sõjast, see on praegu kõige olulisem, et rahvana ellu jääda.
möödasõidul panid siin tsivilisatsiooni arenema ja kimasid edasi. Siis veel variant, et oleme ise osa nn mingi eluvormi arengujärgust, nn lapsepõlv ja noorukiiga helesinisel planeedil koos edaspidiseks vajalike kogemuste jms.Reality show arvutisimulatsiooni reaalsuses elamine pole ka paha variant
Noh ta pole ainuke kes selle mõtte peale tulnud, 40 aastat tagasi kui nägin ufot taevas tuli just tunne, et oleme nagu teise planeedi katsejänesed siin, nuppe vajutavad nemad
KOMMENTAARID (25)